Mis sunnib iseenda elu üha uuesti rikkuma, sellest räägib tänases Õhtulehes veerandi oma elust trellide taga veetnud Ragnar. 31aastane mees teab nüüd, et aidata saab vaid seda, kes ise muutuda tahab. Paraku ei pruugi suurema osa täiskasvanuelust vanglaseaduste järgi elanud inimene teadagi, millisest otsast elulise sasipuntra lahtiharutamist alustada. Lootuse küla, mis aitas Ragnarit, ja teistegi sarnaste rehabilitatsiooniteenust pakkuvate ühingute kogemus näitab, et eksvangidele ei piisa vaid ajutise elamispinna võimaldamisest. Normaalsele elule paneb aluse psühholoogiline ja võlanõustamine ning abi töö otsimiselgi.
Kui viimast eksvangidele vaevalt keegi keelab, siis mured algavad just endistele vangidele sobiva elukoha leidmisest. Sellest, et eksvang on sama soovimatu naaber nagu süstiv narkomaan, kõneleb tõsiasi, et Lõuna-Eestis on vastav hange läbi kukkunud juba mitmendat korda – kas ei suudeta leida teenusepakkujat või saab takistuseks kohalike häälekas vastuseis, nagu juhtus näiteks Tartus Raadil või Valgas. Kuid paralleelid süstlavahetuspunktide rajamisega ei piirdu ainult sellega, et narkomaane ja vanglast vabanenuid tajutakse ühtviisi ohuna nii endale kui ka lastele, vaid sarnane on ka plaanide kommunikatsioon – teavitustöö kohalike seas loodeti ära teha siis, kui keskus juba rajatud, ent teravad küsimused kerkisid üles juba varem.
Nüüd ei jää justiitsministeeriumil muud üle kui kirgi kütnud eksvangide tugikeskuse loomise otsus kohalikeks valimisteks üldse ootele panna. Olgugi, et arutelu, kuhu, miks ja kui kallilt me selliseid keskusi rajame, on ammu hilinenud.
Kommentaarid