UUT ELU ALUSTANUD EKSVANG: "Ma üritasin vee peal püsida, seda ise oskamata." (37)

Kurb statistika näitab, et ligi kolmandik vanglast vabanenutest paneb aasta jooksul toime uue kuriteo. Ka Ragnari vabaduseperioodid vanglakaristuste vahel jäid alati lühemaks kui aasta. Lõpuks tundis Ragnar, et on elust niivõrd kaugele triivinud, et elutahe on kadumas. Ta peas hakkasid keerlema mõtted enesetapust. Tunneli lõpus olev valgus hakkas hääbuma.

Kõik see ei käinud aga üleöö. Allakäiguspiraal algas juba nooruspõlves. „Sattusin esimest korda vanglasse, kui  olin 13aastane. Edaspidi jooksin vanglasse ja tagasi kaheksa aasta jooksul. Sisse-välja. Ja siis uuesti sisse,“ meenutab Ragnar päevi, mida kujundasid narkootikumid, alkohol ja vanglamüürid. Nende aastate jooksul kaotas ta kõik lähisuhted. Samuti jäi ta ilma väärtushinnangutest, mida üks noormees peaks nooruspõlves omandama.

18aastasena kolis Ragnar kodust välja. Ta hakkas ohtralt alkoholi tarbima,  tema ellu tulid narkootikumid, mida ta ka vahendas. Säärane elustiil tõi kaasa kohtulikud karistused. „ Ma üritasin vee peal püsida, seda ise oskamata,“ möönab ta. Ragnari sõltuvus mõnuainetest muutus ajaga sügavamaks ja ta tunnistab, et see oligi peamine põhjus, mis ta kriminaalsele teele viis. Sest sõltlasel pole võimalik stabiilselt tööl käia. „Kui istusin väikese koguse müümise eest vanglas ära, siis hakkasin levitama suuremaid koguseid. Ja kui rahasummad läksid suuremaks, siis elu tundus nii-öelda parem. Aga tegelikult, kui vahele jäin, sain ka suurema karistuse. Alles siis, kui ma viimast karistust istusin, mis oli neli aastat, hakkasin mõtlema, et mu elus on midagi valesti. See kõik, millest teised räägivad. Minul on see olematu,“ meenutab ta.

Kannapööre ja tagasilöök

Ragnar vabanes vanglast 2013. aasta kevadel. Ta oli otsustanud elus uue lehe pöörata ja sõitis Soome elama. Elu hakkas liikuma ülesmäge, millele aitas kaasa korralik töökoht ja eluase. Peatselt tuli suur tagasilöök, mis lõi mehe plaanid segamini. „ Juhtus, et läksin ükskord Eestisse, sest vana sõber helistas ja kutsus. Sattusin tagasi narkosõltuvusse. Paari kuuga läks kõik nii halvasti, et varastasin juba väga hea sõbra tagant raha,“ räägib ta. Ta tunnistab, et kõigele lisaks olid tal tekkinud narkootikumide tarvitamisest suured paranoiad. „Lõpuks jõudsin sinnamaani, et ma ei tahtnud enam elada. Ma ütlesin, et kõik. Ma teen enesetapu,“ meenutab ta.

Viimasel hetkel jõudis abi ka temani. Elu kõige pimedamal hetkel tulid Ragnarile meelde tädi sõnad: mine Lootuse külla, sa saad sealt abi. Ta tunnistab, et rehabilitatsioonikeskuse programmi läbimine läks tal alguses vaevaliselt. „Päris raske on murda kõike seda, mis mu elus on formuleerunud noorusest peale. Põhimõtteid, et mitte olla inimeste suhtes võtja, vaid hoopis see, kes annab teistele,“ selgitab Ragnar, kellel algas 2013. aasta sügisel uus elu. Ta hakkas jälle suhtlema emaga, keda polnud näinud kümme aastat. Samuti õega, kellega polnud seitse aastat sõnagi vahetanud. „Käisin ühe etapi Lootuse külas läbi,  siis juba teise. Vahepeal käisin Lätis piiblikoolis. Siis tulin tagasi ja läbisin veel ühe etapi Lootuse külas,“ ütleb Ragnar, kes abiellus tänavu kevadel. Ta töötab koguduse juures ning esimest korda elus tunnistab, et on eluga tõeliselt rahul.

 Endisel vangil on vaja abi

„Iga inimene on väärt võimalust. Muidugi on üks asi, et kuidas ta seda võimalust kasutab. See pole sajaprotsendiliselt kindel, et inimese elu muutub,“ tunnistab Ragnar, kelle sõnul peab endal suur tahtmine olema. Mehe sõnul on ikka neid, kes vaatavad tema minevikule viltu, kuid sellest ta end häirida ei lase. „Elu, mida ma praegu elan, annab ise tunnistust, et ma pole see, kes varem olin,“ ütleb ta. Ragnari arust ei ole kindlasti ühegi endise vangi õigustus see, et eksvangi stigma pärast jääb elu elamata. „See on tahtmise puudus, kui inimene ei leia tööd ja õigustab ennast, et ta on endine vang ja keegi ei taha teda. Mõnel inimesel on nii lihtsalt mugav. Nüüdseks olen hakanud kõike väärtustama. Olen praegu üle nelja aasta vabaduses olnud. Enne seda polnud kordagi nii kaua, kõik need „vahed“ kestsid vähem kui aasta. Nüüd olen seda hindama hakanud, sest need neli aastat on nii vägevad olnud ja lahedaid asju on juhtunud. Aga see kõik vajab pingutust,“ räägib ta. 

Miks eksvangidel on raske seaduskuulekaks hakata

Justiitsministeeriumi analüüsitalituse projektijuhi Stanislav Solodovi sõnul näitab statistika üldjoontes, et umbes kolmandik vanglast vabanenutest paneb aasta jooksul toime uue kuriteo. „Näiteks 2014. aastal vabanenutest pani uue kuriteo aasta jooksul toime 36%,“ sõnab ta. „Retsidiivsus sõltub muidugi ka kuriteost, vargustega on lugu teine. Palju sõltub ka sellest, kui kaua on vangis oldud ning isegi sellest, kas isik on vabanenud ennetähtaegselt või oma karistuse lõpuni kandnud,“ lisab Solodov. Varasem statistika näitab, et vangid, kes ennetähtaegselt vabanevad, kalduvad pärast vabanemist tõenäolisemalt uut kuritegu sooritama kui need, kes oma aja lõpuni istuvad. Näiteks tapmise eest karistatutest suur osa rohkem ei tapa, päris tihti on tapmine inimese esimene ja ka viimane kuritegu. Solodovi sõnul langevad paljud endised vangid kriminaalse elustiili juurde tagasi, sest nad ei oska ühiskonnas oma elu paika seada. Siin tuleb appi tugiisikuteenus ja majutuskeskus. „Ehk kokkuvõttes: need endised vangid, kes tahavad abi saada, saavad abi ja nõustamist, leiavad tööd ja tulevad õiguskuuleka eluga suuresti toime. Oht, et tugiteenust saavad isikud uue kuriteo toime panevad, on väiksem kui neil isikutel, kes vabanevad vanglast ilma kontrolli ja toeta,“ ütleb Solodov. Praegu pakuvad vanglast vabanenud inimestele  majutus- ja nõustamisteenust MTÜ Aktiviseerimiskeskus Tulevik  ning MTÜ Lootuse Küla. Tugiisikuteenust pakuvad veel MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus ja MTÜ Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut.