On kaheksakümnendate lõpp ja muretu kesksuvine argipäeva õhtupoolik päikesest soojaks köetud puitasumis. Töölised tõttavad kodudesse. Kaks 16aastast sõbrannat jalutavad kesklinnast sõbranna kodu suunas. Vastu tuleb kamp tuttavaid kutte, ajastule kohaselt vinged punkarid kõik. Tüdrukud on üsna lähedal kodule, kui ühtäkki haaravad kutid keset põgusat vestlust ühe tüdrukutest koduukse ees kinni, pikem ja tugevam neist viskab karjuva ja vastu hakkava neiu vähese vaevaga üle õla. Kutid püüavad ka teist tüdrukut krabada, aga temal õnnestub segadust ära kasutades hüpata peatuses seisva trammi peale, lahti rebida trammijuhi kabiiniuks ning sinna varjuda. Üks pungipoistest üritab tüdrukule järgneda, aga trammijuht, emaliku olemisega keemiliste lokkidega eesti keelt kõnelev naisterahvas, saab kiirelt aru, milles asi ning sulgeb kärmelt ja järjekindlalt trammi uksi. Kutt sipleb veidi kinni-lahti-kinni käivate trammiuste vahel, kuid mõne hetke järel annab siiski alla ning longib järele oma sõpradele, kes suunduvad teadmata suunas, siplev tüdruk üle õla. Trammijuht lubab hirmunud tüdrukul oma kabiinis pool teed kaasa sõita.
Tütarlaps ei tea, mida antud olukorras teha, ning ka keegi tänaval olnud inimestest ei sekkunud. Ka trammijuhil ei tulnud sel hetkel mõttesse, kuidas võiks sekkuda. Nii tundub tagantjärele. Kas kutsuda miilits või mitte, umbes nii võis ta mõelda. Tüdrukud ei räägi juhtunust omavahel mitte kunagi. Puudub ka usaldusväärne täiskasvanu, kellega juhtunust kõnelda.
Fantaasia ei pea saama tegelikkuseks
Seksuaalfantaasiad on olnud läbi aegade kuum teema, olenemata soost, nahavärvist, seksuaalsest eelistusest ning vanusest. See on põnev ja erutav, inimlik ja mõistetav. Seksuaalfantaasiate teema kerkib üles tavaliselt teismeliseeas seoses masturbatsiooniga ning neil ei pruugi olla midagi ühist reaalsusega, milles elatakse. Seksuaalfantaasiad annavad hea võimaluse saada kontakti erootiliste väärtushinnangutega. Paljudel noortel aitavad seksuaalfantaasiad mõtestada esmakordselt enda identiteeti sügavamalt, kui seda varem on tehtud. Seksuaalfantaasiad on osa enese kogemisest.
Mis aga nii iseenesestmõistetav ei ole, on teadusuuringutest „tõekillukeste“ omistamine suuremale hulgale inimestele. Võib ju küsida, aga mis on selles nii häirivat?
Segadusse võibki ajada, kui võtta teadusuuringutest vaid osa, teadmata, keda, mida ja kuidas on uuritud, ning üldistada see suuremale osale naistest. Kui uuringud heidavad pilgu naiste seksuaalfantaasiatele näiteks USAs, peame alati arvestama suurema pildiga. Peame teadma, milline on olnud uuringus osalenud naiste kasvukeskkond, religioon, mis loob seksuaalset moraali ning kõik see, mis on olnud nende eluperioodil tabuteemad, millest ei räägita omavahel või veel vähem partneritega või ka asjaolu, millised on olnud fantaasiad esimesest seksuaalvahekorrast (aga reaalsus on kujunenud oodatule vastupidiseks).
Teisisõnu – inimest ümbritsev keskkond aitab luua fantaasiaid ning ootusi ning see kõik ei pruugi tegelikkusega üldsegi kokku langeda. Ja ei peagi. Ehk kui USAs tehtud uuringust ilmneb, et sealsetest uuritud naistest suurem osa unistab seksuaalfantaasiates vägistamisest, ei tähenda see, et nad soovivad, et see juhtuks nende päriselus. Ka sellised olulised täpsust lisavad faktid on uuringutes enamasti välja toodud.
Seksuaalfantaasiatest kõneldes tuleb aga pidevalt meeles pidada, et inimene on sõltuvuses teda ümbritsevast ning see loob aluse muuhulgas ka fantaasiatele või nende puudumisele. Inimene on mõjutatud loetud kirjandusest, silma võrkkestale vibreerima jäävatest audiovisuaalsetest meediumitest, maalikunstist, muusikast, lõhnadest, erootikast, pornost, muuhulgas paiskab alateadvus unenägudesse eriskummalisi nägemusi jpm.
Vägistamine võib olla sealhulgas, kuid oluline on aru saada, et see ei tähenda, et see annabki õiguse reaalseteks sooritusteks. Täiskasvanud inimestena peame eristama fantaasiaid ja reaalsust kainelt ning ühtlasi olema suutelised analüüsima, mida võib endaga kaasa tuua vägivaldsete seksuaalfantaasiate meelevaldne omistamine suuremale osale naistest. Uuringutest lähtuvalt selgub ka, et need mehed, keda vägistajatena nähakse, on kenad ja seksuaalselt vastuvõetavad ning iha tekitavad. Aga kas päriselt saab naine valida vägistajat või vägistatud saamist?
Võimalik, et inimesed, kes ei julge oma fantaasiaid partneriga jagada, eelistavad ideede puudumisel otsida abi pornotööstusest ning selle najal uneleda ja oma alateadvust toita. Kuid ühekordset või ka korduvat seksuaalvägivalda omal nahal kogenud inimeste parimaks seksuaalfantaasiaks võivad osutuda hoopis mõtted soojast villasest kampsunist, nurruvast kassist põlvedel, lukustatud topeltuksega korteriuksest, käeulatuses olevatest antidepressantide karbist ja ärevusravimitest, turvaisiku või politsei telefoninumbrist. Mõnel juhul on võimatu luua toimivat lähisuhet ja veel vähem sellest fantaseerida. Võimalik, et näiteks inimkaubanduse ohver unistab turvalisest kallistusest või käe hoidmisest, mis ei oleks kunagi seksuaalsusest laetud alltekstiga.
Fantaasiate tõlgendamise tagajärjed
Seksuaalfantaasiate teema on keeruline ka seetõttu, et nende kaudu on võimalik teist sugupoolt objektistada, tehes meestest vägistajad. Selle kuvandi võivad kergesti omaks võtta noored, kes alguses, tehes seda süütu mänguna, võivad kujundada vägistamisest või „vägisi võtmisest“ enda identiteedi osa – seks on midagi sellist, mida naised peavad justkui pakkuma, või arvavad, et kui naised ei julge oma fantaasiatest rääkida, siis on ju üldteada tõde, et sellest nad unistavad. Ebaküpsed isiksused võivad teha sellest väitest täiesti valed järeldused.
Samuti kahjustavad vägistamist soodustavad hoiakud noorte naiste enesehinnangut. Uuringute kohaselt kinnitab seda asjaolu, et vägistatud naised on toonud välja, et üks põhjus, miks nad jätavad politseisse pöördumata, on sisemine uskumus, et nad on vägistamise kuidagi „ära teeninud“.
Mis üldse on fantaasiate eesmärk? Sellele ei saagi üheselt vastata, kuid näiteks paarisuhtes on laiem eesmärk fantaasiate toel oma seksuaalelu rikastamine, ja mitte hoiakute loomine, mis kõlavad justkui üleskutse nii-öelda seksuaalsele terrorismile. Samas võib seksuaalfantaasiatest rääkimine tekitada just soovimatuid tundeid, sealhulgas häbi ja süütunnet. Kuid on tõsi, seksuaalsust paarisuhtes naudivad kõige enam need inimesed, kes oma partnerile enda salajastest soovidest räägivad. Ja kõige õnnelikumad üksinda elavad inimesed on need, kes samuti julgevad oma keha masturbeerimise teel avastada ning seeläbi enda fantaasiamaailmas end õnnelikuna tunda.
On suvi, pea kuumab fantaasiatest ja kes loeb peale pealkirjade ka sisu? Pealkirjade sisusse süüvimata võib osa noori leida õigustuse tütarlapse üle õla viskamisele ja temaga kambakesi teadmata suunas kõndimisele, kuna neil on eeldus, et küllap tüdruk ise naudib seda ja võib-olla tal on ka seksuaalfantaasiad grupiseksist – aga ta ju ei julge sellest rääkida, ehk et me aitame tal unistused ellu viia! Tähtis polegi niivõrd, millised fantaasiad kellelgi on, kuivõrd milliseid hoiakuid omistatakse neile avalikus ruumis. On täiskasvanud inimese vastutus mitte taastoota müüte ega kinnistada käitumist kahjustavaid hoiakuid. Ja miks mitte ei võiks vanemad hoiakute ja käitumise vahelistest seostest oma noortega juttu teha ning avameelselt vestelda, kui käesolev kirjatükk suvila köögilaual juba niikuinii lahti on?
Kommentaarid