Nii võib sotsiaalministeeriumi kiita vanemahüvitise muudatuste eest, mis laseksid lapsel olla kuu aega kauem kodus – seda juhul, kui temaga jääb sinna isa. Ent muidu üllale ideele annab mõru maigu tõsiasi, et üksikvanema lapsel pole muudatusest mingit kasu. Kuid see pole ainus põhjus, miks kaaluda seaduslike lapsehoidjate ringi laiendamist, näiteks lapse vanavanematele või muudele lähisugulastele.
Miks kipuvad põlvkondadevahelised sidemed nõrgaks jääma, sellele ei maksa selgitust otsida vaid tõsiasjast, et tänapäeval ei ela enam mitu põlvkonda koos ühe katuse all (hea, kui ühes linnaski), vaid sellestki, et tänapäeva vanaemad-vanaisad osalevad tööelus aktiivselt ka kõrges eas. Kuidas neile sellegipoolest võimaldada koos lastelastega veedetud väärtuslikke hetki, selles annavad head eeskuju põhjanaabrite ettevõtted, mis pakuvad värsketele vanavanematele palgalist puhkust. Kuid hoopis teist masti mõte on maksta viimastele lapsehoidmistoetust lasteaedade-hoidude ülalpidamise asemel, nagu praegu kodanikualgatuse korras taotletakse. Küsimusi on palju: kuivõrd aus on see nende perede suhtes, kus vanavanemaid enam polegi, nad on kaugel või pole lapsehoidmisest huvitatud?; kui kalliks see läheks, ning kuidas välistada toetuse väärkasutamist?
Või võidaksid pered rohkem lasteaedadest, kuhu saavad last viia needki vanemad, kes töötavad graafikuga, õhtul või nädalavahetustel? Pühendunud vanavanem võtab mõne vahetuse üle tasutagi, ent alati hoitud peavad olema needki lapsed, kel sellist vanaisa-vanaema pole.
Kommentaarid