Lightning McQueeni hakkavad ohustama noored tegijad.Foto: insight media
Film
26. juuli 2017, 19:31

FILMIARVUSTUS | Kolmas katse, aga "Autod" on endiselt Pixari kõige nõrgem teos (2)

Esimene “Autode” animafilm ilmus juba 2006. aastal, aga tänase päevani ei ole ma suutnud läbi hammustada selle filmiuniversumi kõige suuremaid pähkleid. Lootsin, et ehk kolmas osa toob vastused, sest kuidas muidu õigustada seda, et enda 30ndatele eluaastatele lähenev meessoost kodanik “Autod 3” filmi kinno vaatama läheb.
Lightning McQueeni hakkavad ohustama noored tegijad. Foto: insight media



Ärge saage valesti aru, animatsioonide vaatamine vanust ei küsi. Ega ma mingi 14-aastane pole, kes arvab, et on aeg täiskasvanut teeselda ning kõikide multifilmide kohta öelda: “See on ju mingi titekas!” Pigem lasub probleem selles, et minu arust on “Autod” üks Pixari halvimaid teoseid ning kui enne selle ilmumist võis stuudio kvaliteedile pigem kindlaks jääda (jah, mulle meeldis isegi “A Bug’s Life”, mida võiks pidada tegelikult keskpäraseks), siis rääkivate autode puhul tõmmati sellele vesi peale. Vanuse elemendi tõin välja just seetõttu, et kui ma tean, kui mulle kaks eelmist filmi ei meeldinud, siis võiks ju juba piisavalt tark olla ja kolmandat korda mitte proovida (aga kuna see konkreetne artikkel eksisteerib, teate te kõik, et piisav tarkus ei ole miski, millega ma hiilata saan).

Esimene rääkivatest autodest rääkiv film rääkis rääkivatest autodest. Täpsemini oli fookuses noor uljaspea Pikne McQueen - ennasttäis ülbe võidusõitja, kes ei hoolinud kellestki peale iseenda. Filmi lõpuks leidis ta aga võime hoolida ka teistest, mitte ainult iseendast. Tegu oli ülimalt lihtsa ja banaalse narratiiviga, ent hei, see on mõeldud eelkõige lastele ja taoline pinnapealne moraalilugemine (lisaks labastele naljadele) peaks olema piisav. Selgus, et lastele läks see film peale ning, mis veelgi tähtsam, neile läksid peale ka kõik ohtrad mänguasjad, mis filmi põhjal valmis vorbiti. Et veelgi rohkem mänguasju müüa, tehti filmile järg, milles oli veel rohkem rääkivaid autosid, rohkem labasust ja vähem kasulikke õppetunde.

Kui raharongi ahi kuumaks on köetud, siis loobitakse katlasse senikaua sütt kuniks see otsa saab, aga miks peaks labida käsitlemisel jõhkralt palju vaeva nägema... kui seda saab teha ka minimaalse pingutusega? Sellest tulenevalt järgib “Autod 3” sarnast temaatikat nagu esimenegi osa. Pikne McQueen on taaskord paljude uute tegelaste vastu ebaviisakas ning käitub kui jobu, ent olgu öeldud, et sel korral on ta pisut vähem jobu kui eelmine kord. Samas, on arusaadav, miks Pikne jobu on, sest uued noored tulijad trügivad tema sporti ning ta saab aru, et temast on saamas vana peer. Ning, nagu me teame, on vanad peerud üldiselt üsna tusased tüübid.

“Autod 3” näeb kena välja, vähemalt visuaalse kvaliteedi hoidmisel pole Pixar seni veel suuremat eksisammu teinud. Autode disain on küll jätkuvalt pisut õõvastav ning tõstatab palju küsimusi - miks on autodel keel ja hambad? Kuidas nad ilmad käteta asju teha saavad? Jah, osades stseenides vajutavad nad enda rehviga mõnele suurele nupule ning detailsemad tööd saavad tehtud pisemate tõstukite poolt, ent kes tegeleb autode maailmas elektroonikaga? Kes leiutas Skype’i? Miks on nii inimeste asemel olevad autod autod kui ka putukate rolli täitvad autod autod? Kus seisneb nende vahe? Kas autode maailmas on olemas haiglad, vanglad, sünnitusmajad? Kuidas autod seksivad? jne

Maarjamaal on animatsioonide häda selles, et kuna nad on peamiselt lastele suunatud, siis rikutakse nad tihtilugu eestikeelse dublaažiga ära. Muidugi, vahel juhtub ime ning rollidesse võetakse inimesed, kes annavad tegelastele täiesti omamoodi kõla (nagu näiteks Anu Lamp filmis “Jääaeg”), vahel peavad aga laste ning eelkõige neid kinno saatvate vanemate kõrvad taluma erakorralist helilist lati alt minekut (nagu näiteks Anu Säärits filmis “Autod 3”). Huvitaval kombel on just “Autode” filmiseeriasse aastate jooksul topitud korralikus koguses halvasti näitlevaid kohalikke spordikommentaatoreid ja motosportlasi… nagu lapsed teaks, kellega on tegu või nagu neid huvitaks. Kui seda on tehtud aga selleks, et pakkuda äratundmisrõõmu vanematele inimestele (justkui oleks tegu sellise omakeskis silmapilgutamisega), võin kohe öelda, et see rõõm on pea olematu. Kirsiks tordil on muidugi juba kolmandat korda Pikse rolli kehastav Koit Toome, kelle soorituses on veel vähem sobivaid emotsioone kui Eurovisioonil “Verona” esitamise puhul. Ning ma arvasin, et see on võimatu.

“Aga Sten, sa oled täiskasvanud mees ja mina, lugeja, olen ka ülima tõenäosusega täiskasvanud Eesti kodanik… “Autod 3” on aga lastefilm. Kas see sinu arust lastele meeldiks?” Noh, sellel seansil, millel mina käisin, oli lisaks minule veel kaks noort last. Umbes tunni aja möödudes oli popkorn otsa saanud ning ekraanil toimuv ei olnud piisav, et neid toolidel hoida. Selle asemel hakati mööda kinosaali ringi ronima. Tehke ise omad järeldused.

Kui tahad näha, mida arvasid filmi ajal mööda toole roninud lapsed, siis vaata siit videot!