Õpetajad suvetööl: palgast elab ära, aga rohkem endale lubada ei saa (141)

Õpetajad ise oma palgalisest suvisest lisatööst  heal meelel ei räägi – käib autoriteedi pihta. Seepärast otsivad väiksemate kohtade õpetajad lisatööd kodust kaugemalt –  väikeses kogukonnas leidub alati ussitajaid.

„Küsimus ei ole selles, et ära ei elaks,“ räägib Lõuna-Eesti väikelinna õpetaja, keda tema soovil nimetame siin Mariks. „Aga kui tahad kuskile reisida, midagi suuremat osta või oma lapsi toetada, siis tuleb lisa teenida.“

Mari on varasematel aastatel käinud taludes marju, puu- ja köögivilju korjamas. Eelmisel suvel oli ta hotellis administraator. Ta loetleb ka töökaaslaste suviseid ameteid: abikokk restoranis, kaupade paigutaja poes, marjakorjaja tuttavate juures, hotelli administraator.

 „Ostsime eelmisel aastal auto, aga kui me poleks suvel lisa teeninud, siis jäänuks sissemaks väiksemaks ja igakuine laenusumma poleks pere eelarvesse ära mahtunud,“ räägib Mari, kelle abikaasa on samuti õpetaja.

Aga tänavu  suvel ta tõepoolest puhkab: „Selle suve jätan töötamises vahele, peab ikka puhkama ka. Aga enamik minu kolleege töötab praegu kuskil.“

Linnaõpetajad võtavad vabamalt

„Minu tutvusringkonnas sellel suvel enamik puhkab,“ räägib Tartu õpetaja Tiina. „Mulle on see isegi üllatav, sest varem käisid paljud marju korjamas. Algul  Soomes, siis Eestis, nooremad olid suviti noortelaagrites kasvatajad.“

„Kõik on puhkuselainel,“ ütleb Kambja Ignatsi Jaagu kooli direktor Marika Karo, et tema alluvatest küll keegi lisatööd ei tee. „Meil on maakool ja paljudel on oma majapidamine, eks nad seal toimetavad. Mõned on reisil. Minu teada ei tööta meie õpetajatest suvel keegi.“

Tiina sõnul on näiteks tema palk viimastel aastatel nii palju kasvanud, et ei pea enam mitmel rindel rabama, vaid saab suvel tõepoolest puhata. Nii ka kolleegidel, kes enamikus teevad tavapäraseid suviseid toimetusi ega raba tööd. Sama ütleb ka Kambja kooli juht, et õpetajate palk on tõusnud ja nii puudub otsene vajadus suvel lisa teenida.

„Tegelikult peabki natuke aega lastest eemal olema. See on õpetajale tõeline puhkus,“ tunnistab Tiina. „Järjest rohkem tuleb kooli käitumisraskustega õpilasi ja töö nendega kulutab meeletult. Kevadine väsimus suureneb igal aastal.“

Millises seisus õpetajad kevadeks on, sõltub Tiina sõnul palju ka kooli juhtkonna suhtumisest. Ta teab koole, kus õpetajate ainus tööpaus on suvevaheaeg, teised vaheajad sisustatakse arvukate koosolekute, arutelude ja koolitustega. Samas on koole, kus direktor kupatab õpetajad koos õpilastega igal vaheajal koolimajast minema, et õppetöö jätkudes oleksid ka õpetajad puhanud.

Käivitavad suvel oma äri

Õpetajate kõrvaltöö ei pruugi piirduda ainult suvevaheajaga ja nad võivad olla Eesti riigile meelepäraselt ettevõtlikud. Näiteks Pühajärve kooli õpetaja Epp Rätsep avas koos kolleegiga Otepää kesklinnas kunstipoe. Oma äri alustamine polnud planeeritud suvevaheajale, nii lihtsalt läks.

„Algselt lootsime poe avada mai keskel, aga ruumi remontimisega läks omajagu aega,“ räägib Epp. „Praegu oleme poolteist kuud lahti olnud ja võib öelda, et jooksvalt tuleme juba ots otsaga kokku.“

Õpetajatöö kõrvalt pole lihtne oma äri ajada, kuid esialgu proovitakse lisajõudu palkamata toime tulla. „Pood on lahti pärast koolipäeva lõppu,“ naerab Epp ja lisab, et kahekesi on nad siiani hakkama saanud.

Poodi pidama hakkasid nad peamiselt seetõttu,  et paljud tutvusringkonna osavnäpud tahtsid omatehtud asju müüa, kuid neil endil pole kas võimalust või aega kauplemisega tegeleda. Kaua idanenud mõte sai viimaks teoks 1. juunil, mil uksed avas kunstipood Krepp.

„Raha pärast me seda küll ei tee,“ naerab Epp. „Mul hakkas poe mõte idanema juba Tartus elades ja töötades. Otepääl kohtasin inimest, kellel oli täpselt samasugune mõte. Kui me ka ruumid saime, siis ei jäänudki muud üle.“

Tema ja kompanjon on mõlemad käsitööhuvilised ja poest leiab nendegi tehtut, kuid enamasti on kaup mujalt leitud. „Ise teeme väga vähe, poes on ikka teiste inimeste kraam. Internetist oleme tegijaid otsinud, laatadelt leidnud – müüme nende kaupa, kelle tööd meile meeldivad,“ pajatab Epp. Esimeseks väikeseks võiduks peab ta inimesi, kes on tulnud ise oma kätetööd poodi pakkuma.

Et enne kunstiäri asus samas kohas loomakauplus, siis satuvad peale käsitööhuviliste nende poodi ka lemmikloomaomanikud. 

„Meilt on juba mitu korda küsitud, ega meil midagi kärntõve vastu anda ole,“ muigab Epp.