Inglise või saksa keel
Diskussioon poliitikute võõrkeele oskusest on kohati läinud üle võlli ja oleme laskunud inimeste mõnitamiseni. Piinlik oli vaadata ja lugeda uudist stiilis „Kuula ja hinda Urve Palo keeleoskust!“. Kõigile ei ole ju kaasa antud perfektset hääldust ja kõik ei püüagi seda saavutada. Osa õppis keelt nõukogude ajal, kui ei teatud, kas seda kunagi üldse praktiseerida saab. Mõni võib tunda grammatikareegleid peensusteni, ent kui teeb suu lahti, on selline maavillase lõhn juures, et mõtled, kuidas kaasvestleja temast aru saab.
Praeguseks on avanenud maailm teinud omad korrektiivid ja iga endast lugupidav inimene peaks valdama inglise või saksa keelt vähemalt keskmisel ehk suhtlustasandil. Sõltuvalt sellest, mida ta on eelnevalt õppinud keskkoolis või ülikoolis. Ühendkuningriik on veel paar aastat Euroopa Liidu liige ja brittidega peab rääkima nende keeles. Varsti on Brexit teinud oma töö ja Brüsseli koridorides tuleb hakata asju ajama kas saksa või prantsuse keeles. See on märksa keerulisem. Kui palju on meil nende keelte valdajaid? Saksa keelt õpetatakse heal tasemel vähestes koolides. Tegelikult on Deutsch Mandri-Euroopa tähtsaim keel. Seda räägivad sakslased, austerlased ja paljud kunagise Austria-Ungari keisririigi alamad. Aastatega on selgeks saanud seegi, et kui tahad midagi itaallaselt, hispaanlaselt või prantslaselt pärida, tuleb seda teha tõlgi abiga. Nad lihtsalt ei räägi ühtegi teist keelt peale oma emakeele.
Mida me siis peale hakkame? Kiiresti tuleks ümber orienteeruda ja panustada saksa keelele, sest oleme ajalooliselt Saksa, mitte Briti kultuuriruumis. Lobitöö ja vastuvõtud Brüsselis on omaette teema.
Laske tõlgil töötada!
Euroopas Liidus on 28 liikmesriiki ja täpselt niipalju on ametlikke töökeeli. Ülipüüdlik English paneb muigama – tuleme ja eputame selle asemel, et pidada kõne maha eesti keeles. Kui inimene räägib oma emakeeles, siis mis on selles halba ja miks peaks teda kritiseerima? Tõlgil on lihtsam juttu ümber panna. Riik on kulutanud raha nii Brüsselis kui ka Luxembourgis resideeruvate eurotõlkide koolitamisele. Nad on professionaalid ja valdavad kõiki keelenüansse. Tööpraktikat on neil üle kümne aasta. Selle ajaga on hakatud aru saama kõigest, mis on teksti edasiandmisel vajalik. Mäletan, kui 2002-2003 käisid meie ministrid vilkalt Brüsseli vahet. Nad tegid koosolekutel tähtsa näo ja panid tõlke kuulamiseks mõeldud kõrvaklapid demonstratiivselt kaela või lauale. Kõik pidid nägema, kui hästi eestlased aru saavad. Tegelikkus oli vastupidine. Tallinnas aeti sootuks vastupidist juttu, kõigest ei saadus ikkagi aru.
Praeguseks siit ilmast lahkunud ülikoolikaaslane töötas sel ajal Brüsselis tõlgina ja kui Eestis kohtusime, rääkis ta meie ametnikest anekdootlikke lugusid. Ta ei väsinud kunagi kordamast – jutust adekvaatselt arusaamiseks on professionaalsed tõlgid vajalikud ja nende teenete kasutamist ei pea häbenema. Angela Merkel ei häbene oma keelt, samamoodi Emmanuel Macron. Tõlgid panevad nende jutu koos kõigi nüanssidega ümber. Isegi Vladimir Putin esineb suurtel foorumitel vene keeles. Poolakad, tšehhid, ungarlased ja horvaadid räägivad Brüsseli kõnetoolis endiselt oma keeles. Meie häbeneme, sest oleme maarahvas ja kõneleme mingit arhailist keelt, targem on spiikida.
Nüüd, kui oleme pool aastat Euroopa Liidu eesistujamaa, peaksime maailmale ja Euroopale tutvustama oma keelt. Rõhutama selle kõla, et kui keegi kunagi seda tulevikus Pariisis või Roomas kuuleb, ütleb kohe – „Estonia“. Kauni emakeelega kogume rohkem tuntust kui lörri läinud Eesti märgi tutvustamisega, millest keegi mõhkugi aru ei saa.
Kuid poliitikud, kes esindavad riiki foorumitel ja õhtusöökidel, peavad pingutama. Siis ei saa kõnetooli saata traktoristi keeleoskusega meest või naist. Tuleks sätestada kord aastas intensiivse keelekursuse läbimise nõue, olgu selleks siis saksa või inglise keel. Kui see jäetakse tegemata, on meil kõigil õigus näpuga näidata. Võtkem kätte keeleõpik, värskendage mälu ning kui see on tuhmunud, siis mingem sügisel võõrkeele intensiivõppe kursusele. Muidugi ei peaks maksumaksja nende keeltekursusi kinni maksma.
Eesti keelt pole aga vaja suures kõnetoolis häbeneda. Kui me ise enda keelt ei hoia, siis kes siis veel?
Kommentaarid