Automatkaja märkmed: Opel Insigniaga Läti avastamata aarete jahil

Oma lapsepõlvest mäletan, et suvised autoreisid Siguldasse ja Riiga olid populaarsed: ikka "mosse" või "luks" piripardani eluks vajalikku kraami täis, kuhi katusele, lastekari autosse, ema-isa koos lihapirukatega takkajärele, ja läksime! Plikatirtsu jaoks oli tookord kõige tähtsam telkimine ja see, et onupoegadega mängida saaks.

Üleilmastumise-vaimustuses on Läti reisisihtkohana kaardilt peaaegu kadunud, heal juhul kimame Riiga lennuki peale või üle piiri odavat kesvamärjukest ostma. Seda, et autohull saab lõunanaabrite lõputuna looklevatel kruusateedel sõiduorgasmi või toidulemb igal sammul leiduvates kohvikutes ja mõisarestodes end kasvõi surnuks süüa, enamus meist ei tea.

Pärast selle loo läbilugemist võtab ehk mõnigi kalendri ette ja ristitab ära lähimad vabad päevad, kontrollib sõiduki tehnilist korrasolekut ja reisidokumente ning sõidab Lätit avastama. Uskuge, kogemus on seda väärt!

Neljapäevase Läti reisi kulud

2 täiskasvanut+1 laps

Booking.com kaudu 3 ööd majutust

1368 kilomeetrit

Bensiiniraha: 89 €

6,5l/100 km kohta keskmiselt kütusekulu

Viljandi pitstop Aidas: 23 €

Majutus koos hommikusöökidega: 183 €

4 päeva lõuna- ja õhtusöök (sis. vein, õlu): 192 €

Bauska kindluse perepilet: 8 €

Rundale lossi perepilet maksnuks: 20 €

Kauplustes kokku kulutatud: 234 €

(52% kleit, kübar, püksid, prillid)

Valmiermuiža õllekoda eraldi: 28 €

Biržai õllekoda eraldi: 32 €

Reisikaaslane Opel Insignia

Meie seekordseks reisikaaslaseks on Insignia, Opeli lipulaeva uue põlvkonna esindaja. 1,5-liitrine 122 kW (165 HJ) turbomootor koos kuuekäigulise käsikastiga paneb korraks natuke kõhklema, et mismoodi see lugu meil "veheldes" pikal teekonnal välja nägema hakkab? Automaat, teadagi, oleks ju mitu korda mugavam.

Aga pole hullu kedagi, Opel on üks maailma kõige lollikindlamate käigukastide meistritest ning tänu kohanduvale kiirushoidikule pole maanteel sõites mingit vahet, mis kätte antakse. Möödasõitude ajal tundub siiski turvalisem käik alla vahetada, no et siuh! oleks.

Sõidumugavuse koha pealt on Insignia tore: juhil on olemas isegi mudimisteenusega AGR iste. Kõrvalsõitjana – enamasti olen ma selles positsioonis raske jala ja kihutamise karistuseks – ei saa ma isegi elektroonilisi valitsaid. Kannatan ära.

Tagareas istuval kümneaastasel tüdrukul on mõnusalt jalaruumi ka kobakas Cybeki turvatoolis istudes. Imestate? Jah, aga palun. Kuni 12-aastaseni saab laps istuda eakohases turvaistmes, ja ma ei jäta seda võimalust kasutamata. Tool käib meiega autost-autosse kaasa. Alus paika, klõps! lukk kinni, ja korras.

Viieukselises luukpäras on ruumiga hästi: kuigi auto nooljalt elegantne kuju nõuaks pigem "laugpära"- sõna kasutamist, ei ole asjade mahutavuse osas disainile lõivu makstud. Me ei hoia heitliku suve sunnil pakkides hoogu tagasi ning tõeliste naistena ei hooli me Tuulega poes käies ka võimalikust pankrotist: ostame, kui tundub, et on väga vaja. Auto tagaots maad ei künna.

Vähemalt kaksteist punkti saab Insignia koostekvaliteet: armatuurlaud on pärast kümneid tolmutee-kilomeetreid sama puhas kui ennegi, tihendid peavad! Ning munakivisillutisel kostab sõitjateruumi vaid vaikne rehvisahin. Siidine asfalt, kruusa- ja munakiviteed – see on Insignia leib ja resto. Vahepealset kühmasfalti ei armasta ei auto ega meiegi.

Insignia sõidukogemuse ja Läti muljete jaoks leia 14 minutit ja loe ning vaata lugu edasi Acceleristast.