Dopingu vari kergejõustiku MM-il ehk kas patustanud sportlane väärib teist võimalust

Ilmekas näide dopinguvastase võitluse tõhususest on see, et Venemaa kergejõustikukoondis jäi seekordsest MM-ist eemale. Paljastatud Venemaa riiklik dopinguprogramm oli rahvusvahelise kergejõustikuliidu bossidele viimane tilk karikasse ja Londonis näeme võistlemas vaid neid venelastest kergeatleete, kes on suutnud oma puhtust tõestada. Ja nemadki ei võistle Londonis Vene lipu all, vaid neutraalsete sportlastena.

Teine, mõnes mõttes üksjagu koomilisena näiv seik on see, et Londoni MM-il toimub mitmeid varasemate MM-ide medalite ümberjagamise tseremooniaid. Dopingupatustelt võetakse tagantjärgi medalid ära ja ausad sportlased saavad oma teenitud tasu. Ühest küljest peaks sellised tseremooniad olema sportlastele hoiatuseks, et petmine ei lähe läbi ja varem või hiljem jääte vahele ja siis võtame teilt ka medalid ja varasema au. Siin on aga konks. Automaatselt tekib spordisõbras arusaamine, et ka nüüdsed võitjad, seekordse Londoni MM-i sangarid võivad paari aasta pärast osutuda valemängijateks. Dopingukontroll aja jooksul aina tõhustub ja näiteks kolm aastat hiljem võib selguda, et esialgu puhtaks osutunud proov näitab ülekontrollimisel ikkagi dopingu kasutamist. Ehk alles kümmekond aastat hiljem võib olla kindel, et näe, nad kõik olid ikka puhtad sportlased.

Seekordse MM-i kulminatsiooniks pidi saama Usain Bolti triumf 100 meetri jooksu finaalis. Sellest pidi saama kergejõustikuloo üks ägedamaid peatükke. Aga vähe sellest, et Bolt ei võitnud, sangariks kerkis dopinguga vahele jäänud, kuid juba tükk aega tagasi karistuse ära kandnud ameeriklane Justin Gatlin. Tähelepanuväärne oli see, et Londoni MM-i publik polnud Gatlini valemängurlust unustanud. Ta vilistati välja nii enne starti kui ka medalitseremoonia ajal. Suurbritannia kergejõustikupublik andis sellega üheselt mõista, et nad pole unustanud ega andestanud.

Rahvusvahelises meedias on üksjagu spordiajakirjanikke, kes leiavad, et Londoni kergejõustikupublik tegi Gatlinile liiga. Kas siis karistuse ära kandnud sportlane ei võiks saada teist võimalust? Kui tavaline inimene sooritab kuriteo, kannab ta karistuse ja saab elus teise võimaluse. Kas sport on midagi sellist, kus ei ole teist võimalust? Kas dopingupatused peaks elu lõpuni olema justkui häbimärgistatud, kel ülejäänud inimeste hulka asja ei ole?

Just nii juhtus Gatliniga Londonis. Tema võidujärgses tegutsemises oli omajagu suursugusust: austusavaldus Boltile ning igasuguse ülbuse ja publikule tagasitegemise soovimatus. Gatlini igas ilmes näis olevat suur alandlikkus: jah, ma tegin pattu, aga praegu võitsin puhtalt, andke mulle palun andeks.

London Gatlinit siiski uskuma ei jäänud. Ta vilistati välja ka medalitseremoonial ning seitsmevõistluse endine valitsejanna, inglanna Jessica Ennis ja keskmaajooksu inglasest legend, praegune rahvusvahelise kergejõustiku liidu president Sebastian Coe ainult purskasid vihast. Mõlemate arvates pidanuks Gatlin saama eluaegse dopingukaristuse.

Coe’ga võib selles mõttes nõustuda, et mainekujunduslikult oli Gatlini võit Londonis kergejõustiku jaoks kõige hullem, mis juhtuda sai. Tänuväärne on samas see, et just Gatlini võit tekitas taas dopinguteemalise arutelu. Arvamusi on mõistagi seinast seina. Kõlab ka seisukohti – ja seda haritud ja sporti armastavate inimeste suust – et dopingukasutamine tuleks legaliseerida. Selline arvamus tugineb arusaamal, et tänapäeva sportlased on meelelahutussüsteemi mutrikesed, gladiaatorid, kes lõpuks teavad ise kõige paremini, mida nad oma tervisega teevad.

Dopingutont on mõistagi vaid üks, ehkki põletavaim spordialade kuningannat vaevav probleem. Väga palju räägib maailma spordimeedia ka sellest, et pärast Bolti karjääri lõpetamist ei ole kergejõustikul enam superstaari. Gerd Kanter rõhutas ETV-le antud intervjuus, et üheks kergejõustiku kitsaskohaks on ka rahvusvahelise teemantliiga pidev reformimine, mis ajab nii fännid kui ka sportlased segadusse ega mõju ala mainele sugugi hästi.

Kui maailma kergejõustik jääb Londoni MM-i järel igatsema Bolti ja ootama tema asemel uut superstaari, siis meil Eestis on sisuliselt sama seis.

Kanter teeb oma viimase tiitlivõistluse tuleva aasta Berliini EM-il, aga praegu on suur küsimus, kas ühe mehe vägitegude ajastuga lõppeb Eesti kergejõustikus ajajärk, kus sisuliselt igalt tiitlivõistluselt võitsime medali. Suur küsimus on selles, kas Rasmus Mägis, Martin Kupperis, odameestes või kelleski teises on nii palju sisu, et nad oleksid suutelised teatepulga Kanterilt üle võtma.

--------------------------

Gatlini seos Eestiga

2006. aastal jäi värske 100 meetri jooksu maailmameister Justin Gatlin vahele dopingu tarvitamisega, esimese ametliku võistluse pärast karistuse kandmist tegi ameeriklane 2010. aasta augustis Rakvere staadionil toimunud Eesti kergejõustiku kuldliiga finaaletapil, kui jooksis 100 meetrit ajaga 10,24.

„Eesti on minu jaoks justkui kuu peale maandumine. See saab üheks osaks minu ajaloost,“ tänas Gatlin Postimehe vahendusel eestlasi tagasituleku võimaldamise eest. Gatlini Eestisse jõudmise taga olid kaks meest, kuldliiga korraldajad Mati Lilliallik ja Taavi Esperk. „See on täielik ulme! Täielik juhuste kokkulangevus. Meie talle stardiraha ei maksa. Küll aga maksime kinni tema lennupiletid,“ rääkis Lilliallik Postimehele, kuidas sprindiäss Eestisse võistlema jõudis.