Väikeses Eestis on staarikultust peaaegu võimatu tekitada, sest siin puudub selleks vajalik distants ning klassiühiskonnale iseloomulikud barjäärid. Pole eriti eliitrajoone, ülikalleid butiike või VIP-tsoone, kus oma staaristaatust kinnistada.
Väike meenutus. Nägin Urmas Otti tema telekarjääri tippaegadel vaid ühe korra toidupoes ning siis varjus ta tumedate päikeseprillide, ülestõmmatud jopekrae ja nokkmütsi abil. Ostukorvi kandis ilmselt tema õde ning telestaar üksnes näitas riiulite vahel tõtates käega, mida sinna poetada. Ott hoidis kiivalt imagot, mis lahutas tema limusiinide, šampanja ja glamuuriga puuderdatud illusoorset maailma tavalisest telepublikust. Muide, samas poes olen näinud ka õlleriiuli ees kaalutlevat Vaiko Eplikku, kes tundus seal olevat suht tavaline Rapla sell.
Nüüdses globaliseerunud netiühiskonnas võib mõni juutuuber, laulja või sportlane teha kiirelt peadpööritavat tähelendu ning sama kiirelt vajuda ka unustusehõlma. Nii Ivo Linna kui ka Anne Veski fenomen on aga just nende kaua aega ning stabiilselt kõrgel püsinud lennukaares. Ses mõttes on meie praegustel eurolaulikutel veel pikk tee minna. Ning sportlased, kui nad just male või kabega ei tegele, ei saa kunagi püsida tippvormis kolmkümmend või enamgi aastat.
Superstaaride üks kasvulavasid on filmikunst. Kadunud Lembit Ulfsak oli omal ajal kuuendikul maast ja veest tõeline superstaar ning oma eluõhtul jõudis ta koguni Hollywoodi Oscarit vastu võtma.
Loodan väga, et Eesti lauljate, näitlejate või sportlaste hulgast sirgub jätkuvalt tegijaid, kelle puhul saab ilma irooniata kasutada epiteeti „superstaar“.
Kommentaarid