ARVUSTUS | „Amityville 19“on õudselt jama, aga mitte väga õudne film (1)

Õudusfilmide žanr on mu vaieldamatu lemmik. Oma mitmekülgsuse tõttu on õudusesse võimalik toppida elemente veel teistestki žanritest - sellega on võimalik oskuslikult siduda nii märulit, draamat, komöödiat kui ka pisut romantikatki ( mõistuse piirides muidugi). Õudukatega on ainult see konks, et kui mul palutakse vastava žanri esindajaid niisama üles lugeda, ei valmista see mulle probleeme. Kui keegi aga küsib, millised on need kõige paremad, siis tuleb juba pikemalt mõtlema hakata.

Põhjus on lihtne… sest õudus on lihtne. Lihtlabasel tasandil ei ole vaja enamat kui kampa inimesi ning pimedaid nurki, millest ootamatult välja karata ning kõiki, kaasarvatud vaatajaid, ehmatada. Hea õudusfilm teeb seda muidugi maitsekalt, pakkudes tegelasi, kellele on võimalik ka kaasa tunda (ning kes ei ole, teate küll, läbi ja lõhki jobud) ning krutib pinget ka stseenides, mis ei toetu kulunud „muusika-muusika-muusika-vaikus-ehmatus“ ülesehitusele. Uus „Amityville“ ei saa isegi halva õudusega kompetentselt hakkama.

„Amityville“ kui kontseptsioon on olnud läbi aastate sama - Amityville’i linnakeses on üks kuri maja, mis ajendab vähemalt ühte sinna värskelt elama asunud inimestest oma ülejäänud perekonda ja/või sõpru tapma. Võiks ju arvata, et ajapikku kaotab taoline narratiiv oma võlu, aga oh ei! Tapjamaja on niivõrd populaarne, et sellest on tehtud filme nii kino, televisiooni, videolaenutuse kui ka striimimise tarbeks ning „Kurjuse ärkamine“ on seerias lausa 19. film (eelmisel aastal tehti tervelt neli erinevat „Amityville’i“ filmi!). Poolteist piinarikast tundi hiljem ei osanud ma leida ühtegi põhjust, miks aasta 2017 veel ühte teost niigi üleloomulikult pikaks venitatud seeriasse vajas.

Ka „Kurjuse ärkamine“ viib ühe perekonna kurikuulsasse valgesse majja, kus kõik seinad ja põrandad kiuksuvad ning varjudes hiilivad deemonid. Tõsi, sel korral käib sellega kaasas ka üks pisike „süžeepööre“, aga üleüldiselt on tegu äärmiselt mageda supiga, mis kubiseb loogikaaukudest ja ehitab enda “õuduse” üles vaid kõige kehvematele ehmatustele. Lisaks arvab peategelast kehastav Bella Thorne, et stseeni emotsionaalsuse edasiandmiseks piisab sellest, kui ette manada kõhugripi käes vaevleva teismelise ilme, samal ajal korduvalt oma higiseid peopesi oma teksadesse pühkides. Tavaliselt suurepäraseid rollisooritusi pakkuv Jennifer Jason Leigh ei näi aga terve filmi jooksul kordagi päriselt pingutavat.

Kõige veidram on asjaolu, et 19. filmi universum on selline, kus eksisteerivad nii 1979. aastal ilmunud originaalfilm, selle 1982. aastal ilmavalgust näinud järg „The Possession“ ning 2005. aasta uusversioon, mille peaosas Ryan Reynolds. „Kurjuse ärkamine“ üritab antud situatsiooni naljaks pöörata, tehes järjefilmi/uusversiooni kohustusliku pilamisnalja, mis näeb ette ühte tegelast ütlemas „uusversioonid pole kunagi paremad kui originaalid“ ning läbi ekraani on tunda, kuidas režissöör ja stsenaristid üksteisele naerulsui seljale patsutavad ja kätt suruvad, justkui oleks maha saadud sajandi parima naljaga.

Aga mitte see ebaõnnestunud ärapanemine ei ole teps mitte problemaatiline. Äärmiselt loll on hoopis see, et peategelane polnud varem sellest üldse teadlik. Hea küll, me võime ju oletada, et iga inimene ei peagi kõike teadma ja võibolla pole Amityville peategelasest emotüdruku jaoks piisavalt muserdav, et sellele suuremat tähelepanu pöörata, aga sellegi poolest võiks ju enne kolimist kasvõi korra Google’isse „Amityville“ lükata, et teada, mis kuradi Jumala poolt hüljatud kolkasse sa kolid? Ei? Ma olen ainuke, kellele see loogilisena kõlab?

Absoluutselt kõik on antud filmi juures ilmetu, igav ja ilma mingisuguse iseloomuta. Näitlejatööd on unustatavad, kaameratöö on mannetu, meeldejäävaid stseene ei eksisteeri, ehmatused on igavad ja läbinähtavad, stsenaarium on loll ja Amityville on väsinud, nii väsinud.