Sammhaaval
Geide, lesbide ja teiste mitte-heteroseksuaalsete inimeste võrdsete inimõiguste tunnustamine on järjekordne samm sellelsamal teekonnal, mille üks alguspunkte oli 1948. aasta ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, millega maailm leppis kokku sihis kohelda võrdse inimväärikusega iga inimest ning austada igaühe universaalseid inimõigusi. See algas esmalt pingutustega dekriminaliseerida homoseksuaalsed suhted ning on nüüd enamikus osas maailmast jõudnud püüdlusteni taotleda võrdseid võimalusi tööturul, hariduses, aga ka perekonnaelu kaitsel.
LGBT (lesbi, gei, bi, trans – toim) inimõiguste osas on kõikjal toimunud tuline avalik debatt ning nii pooldajad kui ka vastased on kasutanud eri viise, et oma huvide eest seista. On olnud edasiminekuid, aga ka tagasilööke. Sellest kõigest on tekkinud paratamatult õiguslikke segadusi ning arvukalt kohtuvaidlusi, nagu juhtus näiteks USA California osariigis.
2004. aastal andis San Francisco tollane linnapea Gavin Newsom linnaametnikele ülesande hakata andma välja abielutunnistusi ka samast soost paaridele. Neid jõuti välja anda vaid kuu aega, enne kui osariigi kõrgeim kohus tunnistuste andmise peatas ning volituste ületamise tõttu kehtetuks tunnistas.
2005. ja 2007. aastal proovisid California seadusandjad samasooliste abielu seadustada, aga osariigi kuberner Arnold Schwarzenegger vetostas selle mõlemal korral (Arnie on nüüd juba tulihingeline samasooliste abielu pooldaja). 2008. aasta maikuus otsustas California kõrgeim kohus, et samasooliste paaride abiellumise keeld on California põhiseaduse järgi diskrimineeriv ning käskis taasalustada abielutunnistuste väljaandmisega kogu osariigis. Nii ka tehti juunist kuni sama aasta novembrini, kui rahvahääletusel napi enamusega võeti vastu osariigi põhiseaduse muudatus, nn “Proposition 8”, millega samasooliste abielud keelati.
2009. aastal leidis föderaalkohus, et rahvahääletuse tulemus rikkus USA põhiseadust ning tuleb seetõttu tühistada. “Perekonnakaitsjad” üritasid seda edutult 2013. aastani ülemkohtuni vaidlustada, pärast seda jätkati taas abielutunnistuste väljaandmist samast soost paaridele. 26. juunil 2015 otsustas ülemkohus, et kogu Ameerika Ühendriikide territooriumil peab olema samast soost inimestel õigus abielluda.
Aga kuidas on Eestis?
Mida sellest Eestis teadmiseks võtta? Kooseluseadus pole küll abielu ning justiitsministri valimiseelne avantüür pole rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse muudatus, ent siiski näitab see, kui oluline on pidada silmas laiemat pilti ning järjepidevalt inimõiguste eest seista. Kui inimõiguslased Californias oleks pärast esimest tagasilööki lõpetanud, poleks vähem kui 10 aastat hiljem abieluõiguseni jõutud.
Kooseluseadus on jõus olnud 19 kuud. Kuigi rakendusaktide puudumine on jätkuvalt poliitikute saamatust sümboliseeriv häbiplekk, läheb see seadus meie riigi ajalukku ühe olulisema sammuna igaühe võrdsete inimõiguste tunnustamise teel. Sellega anti riigi kaitse samast soost paaridele ja nende lastele, kelle olemasolu ja võrdseid õigusi Eesti riik on varem ignoreerinud.
Mis saab edasi? Kõige tõenäosem tundub olevat olukord, kus peamine koormus langeb kohtutele ning ametnikele, kes peavad leidma võimaluse seadust loovalt rakendada nii, et inimesed saaksid kooseluseadusest tulenevaid õigusi praktikas kasutada. See on ajutine lahendus, aga parem kui mitte midagi.
Kui riigikogu kooseluseaduse kehtetuks tunnistaks, viiks see tõenäoliselt põhiseadusliku konfliktini, sest peale õiguskantsleri on ka riigikohus juunis esimest korda selgitanud, et põhiseaduse kohaselt on samasoolistel inimestel õigus perekonnaelu kaitsele. Mõlemal juhul on Eesti Inimõiguste Keskus annetajate toel jätkamas abistamist, et samasoolised paarid saaksid kohtutes oma õiguste eest seista ning põhiseadusega vastuolus olev olukord laheneks võimalikult kiiresti.
Kuigi vähemuste õigusi ei saa demokraatlikus riigis panna õiguslikult sõltuma enamuse heakskiidust, on hea märkida, et mõne aastaga on ka rahva arvamus samasooliste inimeste peresuhete reguleerimise küsimuses toetavamaks muutunud. Eesti Inimõiguste Keskuse tellitud ja Turu-Uuringute ASi sel kevadel läbiviidud avaliku arvamuse küsitlusest selgus, et samast soost inimeste abiellumise võimalusega nõustub 39% kõigist elanikest ning eesti keelt kõnelevate inimeste seas on pooldajaid rohkem kui vastaseid. Toetus kooseluseadusele on suuremgi kui kõigile mõeldud abielule.
Õigupoolest peaks Urmas Reinsalu tänama, et ta aitab teemat tõstatades üha lähemale jõuda rakendusaktide vastuvõtmisele või abielu avamisele samast soost inimestele. Sest aeg näitab, et mida enam teemat arutatakse, seda suurem osa Eesti inimestest veenduvad, et geid ja lesbid ei ole ohuks ei traditsioonidele ega perekonnale.
Rahva arvamuse sabas muudavad oma meelt ka viimased vastandumisest toituvad poliitikud, nii meil kui mujal. Ehk kunagi ka justiitsminister ise?
Kommentaarid