Mõni aasta tagasi tekkis skandaal Läänemere kalade dioksiini sisalduse pärast. Tarbija sööb kala aga edasi, kuigi inimesele ohtlik mürkainesisaldus neis kalades vaevalt et üleöö järsult langenud on. Skandaal saab tekkida märksa tühjemaltki kohalt, näiteks kui ühtäkki tuli välja, et üle Euroopa müüdi toidupoodides inimestele toiduks hobuseliha. Kuigi ka siis kartis osa spetsialiste liigseid ravimijääke selles lihas, taandus asi pigem eetikale ning tarbijate teavitamata jätmisele, mis lihaga on tegemist.
Värskeid näiteid põllumajandusmürkidest pole vaja kaugelt otsida – taimemürgi kasutamine põldudel tõi kaasa mesilaste massilise hukkumise. Kui mesilinnud sel moel oma otsa leidsid, siis vaevalt mürkide kasutamine inimestelegi mõju avaldamata jätab, kui keemiliselt töödeldud põldudelt saak lõpuks meie toidulauale jõuab. Muidugi on enamiku ideaaliks igasugusest keemiast puutumata mahetoit, kuid reaalsusse toob meid tagasi tavatoiduainetega võrreldes mitu korda kõrgemate hindadega mahetoidu riiulil. Mesilaste hukkumisega sai selgeks seegi, et pole me mingi mahepõllumajandust viljelev riik, sest karmis konkurentsis püsimiseks keemia kasutamisest ei pääse. Eriti olukorras, kus lõunapoolsetes soodsama kliimaga riikides on põllumajandustoetused meiega võrreldes mitu korda suuremad.
Aga munaskandaali puhul peab riik jälgima, et nood saastunud munad mingeid teid pidi lõpuks meieni välja ei jõuaks. Kindlasti toiduohutuse tõttu, kuid vähemalt sama oluline on asja imagoloogiline külg, et meist ei jääks muljet kui Euroopa prügikastist, kus mujal sobimatu kauba kuidagi maha sokutada saab.
Kommentaarid