Praeguseks 25 aastat päästetööd teinud Antti Lääts (43) mäletab lasteaia lõpetamiselt, et tema traditsioonilist mappi joonistus- ja kleepimistöödega kaunistas pilt tuletõrjeautost, nii et küllap oli poisil tõesti juba maast madalast päästjaamet südames. Oma vanu joonistusi aga Antti enam vaadata ei saa: «Need põlesid kõik sisse.» Mees sai veidi üle aasta oma lapsepõlve unistuste tööd teha, kui tuli hävitas Tänassilmas asunud vanematekodu.
«Mul lõppes just vahikord, hakkasin bussile minema ja nägin, et päästeautod sõitsid välja. Kuhu nad sõitsid, sain aru siis, kui kodupeatuses bussist maha astusin,» meenutab tuletõrjuja hirmsat päeva, mis inimkaotusi õnneks kaasa ei toonud, aga ema-isa jäid ilma kogu loomakarjast, rääkimata majast ja maisest varast. «Teine oli juba oma kodu, kus elasin koos esimese abikaasa ja lastega,» jõuab Antti järgmise saatuselöögini. Ka seekord põles hoone varemeteks. Ta aga ei kurda ega nea kurja tuld, vaid on tänulik, et öösel eterniidi praksumise hääle peale üles ärkas ja nii enda majakondsed kui ka sama maja teises otsas elanud naabripere eluga pääsesid.
Elu jooksul on Antti sattunud mitu korda ka sõprade kodusid kustutama ja pidanud autost välja tõstma tuttavate inimeste surnukehi. Eesti on väike, paarikümneaastase tööpagasiga päästja jõuab selle aja jooksul kindlasti väljakutsele mõne lähedasema inimese juurde. Igaüks sellisele tööle vastu ei peagi, omad rasked hetked on olnud ka Anttil. «Üks laps jäi mul öösiti pikalt külas käima,» meenutab kogenud päästetöötaja korda, kui väike inimene tema käte vahel igavesele unele suikus.