Kuid president Ilvese lahkumine Eestist kergitab küsimuse, kuivõrd mõistlik on sellisel kujul ülal pidada endisele riigipeale ette nähtud tööruume ja abipersonali, samuti riigipea isiklikku kinnisvara, kui president ei ela enam siin riigis. Kui Ärma talu kasutavad hoopis presidendi lapsed, siis kui mitmendasse põlve peaks ulatuma selle riigimõisa sugemetega, algselt turismiäriks rajatud kompleksi riiklik ülalpidamiskohustus? Teatavasti pole meil vähemalt ametlikult tegemist monarhiaga, kus riik peab ülal mitte ainult kroonitud päid, vaid ka osa nende suguvõsast.
Küsimus pole mitmel põhjusel sugugi kohatu. Esiteks pole kriteeriumid täpselt paika pandud ja mõistlike kulutuste määr võib sõltuvalt hindajatest ja otsuselangetajatest olla väga erinev. Teiseks – kuna riigipead koos abikaasadega on järjest nooremad, siis võtta elu lõpuni riiklikule kostile inimesed, kel ametliku pensionieani jääb mitukümmend aastat, ei saa kindlasti olla uus normaalsus. Riigi ametlik poliitika on olnud juba mõnda aega vastupidine. Riigikogu uutel koosseisudel kadus õigus hakata saama parlamendipensionit, sest piisav sissetulek võimaldab neil pensionisammaste ja muude investeeringutega kindlustada endale meelepärane vanaduspõlv. Sama teed läheb riik ka muude eripensionitega.
Kui riik maksab eksriigipeale ametipensionit ja tagab töökabineti ning äärmisel vajadusel abipersonali, siis isikliku kinnisvara hooldus ja ülalpidamine jäägu ikka igamehe ja -naise enda mureks. See oleks ausam ja selgem ning vähendaks oluliselt süsteemi ärakasutamise võimalusi.
Kommentaarid