Einar Ellermaa | August 1991: kuidas minust vabadusvõitlejat ei saanud (3)

Unustamatu 20. august

Olin koos sõbraga 19. augustil Ungaris Budapesti staadionil kohtumas legendaarse paavsti Johannes Paulus II-ga. See oli ülev show. Kui staadionilt väljusime, oli tänav täis ajalehepoisse, kes karjusid, et Nõukogude Liidus on riigipööre, ja pakkusid ajalehe erinumbrit. Meie võõrustaja, Budapesti ülikooli tudeng, ostis selle ja hakkas riigipöörajate avalduste teksti meile sealsamas inglise keelde tõlkima. See oli kohutav tunne. Pidime järgmisel päeval otselennuga Tallinna sõitma. Tudeng ütles, et me võime hostelist ära tulla ning tema ja ema juurde jääda, aga me ütlesime, et sõidame koju.

Peaaegu kogu öö vaatasime hostelis CNNi. Eesti kohta ei räägitud seal midagi. Helistada kellelegi koju polnud ju võimalik. Telepilt näitas, kuidas tankid ja soomukid muudkui sõitsid Moskva tänavatel. Ikkagi lohutasime end, et see riik on juba liiga mäda, et diktatuuri kehtestada.

Eelmisel aastal avaldas peaminister Savisaare tollane nõunik Vladimir Juškin oma päevikute põhjal raamatu „Peaministri nõuniku päevik. 1990. aprill – 1992. jaanuar“. Tema jälgis sündmusi Moskvas ning suhtles ka Venemaa presidendi Jeltsini ja Venemaa peaministri Silajevi staabiga ning Moskva ja Leningradi linnajuhtidega.

Hommikul nägi ta telerist erakorralise komitee teadet, et Nõukogude Liidu president Gorbatšov on haige ja võim läheb üle asepresident Gennadi Janajevile. Ta märkas, et pressikonverentsil Janajevi käed värisesid ja ka teised väga närveerisid.

Pärastlõunal sai Eesti esindus Moskvas faksi Jeltsini pöördumisega sõdurite ja ohvitseride poole, kus seisis: „Sõdurid! Ma usun, et sellel traagilisel tunnil te oskate teha õige valiku. Vene relvade au ja kuulsust ei määrita rahva verega!“

19. augusti õhtul kell 23.40 saatis Juškin Edgar Savisaarele faksi Moskva olukorra analüüsiga: „...meil ei ole tegu klassikalise riigipöördega: sündmuste dünaamika on väga nõrk, ei ole likvideeritud opositsiooni peamist liidrit, lubatakse uue võimu seadluste täitmata jätmist, töötab side, riigipiir on avatud jne.“

Oligi nii, nagu me Budapestis lootsime! Aga me ei teadnud seda.

Meie kartsime, et piir ei ole avatud, aga Budapesti lennujaamas lubati meil piletid ära registreerida. Kui hakkasime läbiotsimistsooni sisenema, ütles ametnik, et Nõukogude Liidu lennujaamad ei võta vastu. Me väitsime, et Tallinn pidi vastu võtma. „Kus see on?“ küsis mees ja läks nõu pidama. Mingi aja pärast tuli ta tagasi ja ütles imestusega, et Tallinn tõesti võtab vastu.

Tallinnas tegin tiiru linna peal. Linn elas oma rahulikku elu. Vanaturu kaela ja Vene tänava nurgal tuli vastu ülikoolikaaslane. Ta silmad punetasid magamatusest ja hommikusest pealevõtmisest. Rääkis, et oli öö läbi tele- ja raadiomaja kaitsnud ja küsis, kus mina olin. Vastasin, et olin Ungaris. Ta vaatas mind nagu riigireeturit. Siis ta ütles, et õhtul vaja jälle kaitsma minna, ja küsis, mis mina teen. Ma ütlesin, et pean kotitäie riideid ära pesema, sest homme vaja ammu kokku lepitud reisile Rootsi sõita. Ta vaatas mind veel rohkem kui riigireeturit.

Selle Vanaturu kaela ümbruses on 26 aastaga iga tänava ruutmeeter ja iga maja ruutmeeter renoveeritud ja turistid üle maailma imetlevad Tallinna erakordset vanalinna. 20. august 1991 tuleb aga mulle iga kord meelde sealt möödudes.

Kui ma oleksin öö läbi telemaja või raadiomaja trepi peal istunud, kas Eesti riik oleks teistmoodi tulnud? Või oleks see nüüd parem riik? Ei oleks. Olen kõik need 26 aastat Eestile tõesti hingega kaasa elanud ja teinud Eesti heaks seda, mida oskan.

Fookuses sündmused Eestis

Meie mälestused neist augustisündmustest on sageli nii Eesti-kesksed, et mitteteadjale võib jääda mulje, nagu oleks putš korraldatud Eesti lämmatamiseks, aga meie võitlesime end ikkagi vabaks. Fookus ei tohiks siiski täitsa paigast ära nihkuda. Riigipööre algas Moskvas ja kukutati läbi Moskvas ja selle tulemusena said vabaduse mitte ainult selle eest võidelnud Baltimaad, vaid ka need liiduvabariigid, kes vabadusest ei taibanud unistada, ja isegi need, kes vabadust ei soovinud. See  ei vähenda aga sugugi Eesti tollaste poliitikute panust ega taasiseseisvumispäeva tähtust.

Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel põhinevas raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kuidas 19. augusti hommikust saati tegutsesid tõhusalt Venemaa presidendi Jeltsini ja peaministri Silajevi meeskond, kuidas nad organiseerisid sajad tuhanded inimesed demokraatia kaitseks tänavatele, kuidas juba 20. augusti päeval hakkas mõni riigipööraja, eelkõige Janajev,  endale taganemisteed otsima.

Venemaa ülemnõukogu ehk Moskva valge maja vallutamisest ei saanudki asja, sest sõjaväejuhid hakkasid kartma, et ebaõnnestumise korral veeretavad poliitikud kogu süü sõjaväe peale. Nõukogude õhujõudude ülem lennuväemarssal Šapošnikov toetas algusest peale Jeltsinit ja õhudessantvägede ülem kindral Pavel Gratšov, kes algul toetas putši, ütles 20. augusti õhtul valge maja ründamise kohta, kui kasutada tsitaati mainitud raamatust: „Katsugu kas või piiksatada, et mina olen see, kes peab käsu andma, ja ma saadan nad pikalt.” Samal õhtul palus ta Jeltsini saadikul Venemaa presidendile edasi öelda, et ta on venelane ega lase sõjaväel iial valada tilkagi omaenda rahva verd.

Kui selgus, et valge maja juures läks siiski tulistamiseks ja on inimohvreid, käskis riigipöörde üks võtmefiguure, NSV Liidu kaitseminister Jazov vägedel igasuguse tegevuse lõpetada. Seejärel teatas sisevägede ülem, et kui armee kavandatavast tormijooksust osa ei võta, siis ei tee seda ka temale alluvad väed. Riigipöörde kolmanda päeva hommikul kell 8 käskis Jazov väeosad Moskvast välja viia, nii et 21. augusti hommikuks oli riigipöördekatse sisuliselt lõppenud.

Aastaid on spekuleeritud, et Gorbatšov oli riigipöördest teadlik ja tahtis n-ö varjus olla. Seda kahtlustas sündmuste toimumise ajal ka Jeltsini lähikond, selgub hilisematest memuaaridest. Ilmsiks tuli ka fakt, et Gorbatšov oli käskinud KBG ülemal Krjutškovil korraldada Jeltsini kõnede pealtkuulamise, sest ta kartis enda kukutamist. Krjutškov olevat vastu olnud, aga siiski täitis käsu. 1991. aasta augustipäevade kohta avaldatud dokumendid ja mälestused räägivad siiski Gorbatšovi tegelikust isoleerimisest ja sellest, et ta ei olnud riigipöördest teadlik.

Head iseseisvuse taastamise päeva!