Kuid õnnetused juhtuvad tavaliselt hoolimata sellest, et seadused pole piisavalt täpsed või asutuse tööohutusreeglid on kirja panemata. Pigem ikka seetõttu, et kirjapandut eiratakse. Et võimalikke süüdlasi on üldjuhul kaks – tööandja, kes on töötaja koolitamata ja/või turvaliseks töötegemiseks vajalikest vahenditest ilma jätnud ning ohutusnõudeid eirav töötaja –, näeb seadusemuudatus ette karistustegi võrdsemat jaotust. Tööandjal võib edaspidi tekkida õigus tööohutusreeglite vastu eksinud töötajat trahvida. Paraku näib ministeerium olevat unustanud, et töötaja riskid on juba praegu suuremad – kaalul on töötaja kalleim vara, tema elu ja tervis. Kui töötaja rikub sellest hoolimata tööohutusreegleid, tasub põhjust otsida eelkõige puudulikust koolitusest (ja ebapiisavast kontrollist), mitte väidetavast ükskõiksest suhtumisest, mida raviks küll trahvihirm, aga millegipärast mitte hirm oma füüsilise heaolu pärast.
Päris alusetud pole ka ametiühingute kõhklused, et trahvidest saaks töökiusu erivorm, kui neid ei rakendata otseselt tööõnnetuste vältimise huvides. Rahatrahv kõikidele tööinimestele töö ajal suitsetamise, lõunaks saiakeste pugimise, valel toolikõrgusel istumise ja silmaharjutuste tegemata jätmise eest võiks ju mõnda töötajat tervist hoidma sundida. Aga kes suudaks sellises keskkonnas veel tööd teha?
Kommentaarid (0)