Poliitikute kaalutlused erakonna asemel valimisliidu nimekirjas valimistele minekuks on erinevad. Kui su partei reiting on parajasti kehv, on kiusatus valimisnimekirjas õnne katsumiseks kerge tekkima. Tegu on kergema vastupanu teed minekuga selle asemel, et seista erakonna hea maine eest ning et taskus olevat parteipiletit ei peaks häbenema. Valijalt tahetakse hääl kätte saada väikese pettusega, varjates oma erakondlikku kuuluvust.
Kuid valimisliitudel on valija jaoks veel teinegi nöök varuks. Nimelt võimaldavad need pääseda poliitilisest vastutusest. Kui valituks osutumise korral ei õnnestu poliitikuil oma lubadusi täita, on järgmisel korral võimalus luua juba järgmine valimisliit. Kuna puudub järjepidevus, pole valijal võimalust arupärimiseks. Poliitik võib erakondi vahetada nagu sokke, kuid ühest parteist teise jooksmisel jäävad erakonnad siiski alles. Ka on parteivahetuste ajalugu kontrollitav äriregistrist. Igaks kohalikuks valimiseks võib aga uue valimisliidu luua.
Pole ka ühtegi mõistuspärast seletust, kuidas valimisliidud võimaldaksid kommunaalpoliitikat erakondadega võrreldes paremini ajada. Tihtilugu kumab läbi hoopis omakasu ajamine nagu oli näha parteinimekirjas kandideerimise eest riigikogu kohta nõudnud Viljandi linnapea juhtumist. Või näeme me tonte seal, kus neid tegelikult ei ole? Sest kas saaks Tallinnas ärimeeste valimisliidule pahaks panna siirast soovi tagada pealinnas võimalikult soodne ärikliima? Erakondade puhul ostab valija siiski maailmavaadet, mida on üsna raske eeldada valimisliitudelt.
Liitudes kandideerijad ei lahku ka oma koduerakonnast, sest riigikogu valimistel on erakonda valimisnimekirja pääsemiseks jällegi vaja. Kahel toolil istumine ei soga mitte ainult poliitilist kliimat, vaid ka koalitsiooni moodustamise matemaatika muutub tunduvalt segasemaks. Võimuliidud saavad olema ebapüsivamad, ülejooksmistele ja –meelitamistele altid. Piisab, kui meenutada uskumatuid seiklusi sajandialguse Tallinna volikogus. Vanad „head ajad“ on tagasi tulemas.
Kommentaarid