KOGEMUSED: Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter suudab tiitlivõistlustel pingetest võitu saada.Foto: Alar Truu
Kergejõustik
23. august 2017, 00:05

Eesti tippkergejõustiklased selgitavad, mis sportlasega suurvõistluse areenil toimub

Gerd Kanter: „Psühholoogi abi on täiesti okei, kui tunnistad endale, et mul on probleem.“ (3)

Nõudlik tugitoolisportlane kirtsutab nina või poetab sapise repliigi, kui kaasmaalane piirdub kergejõustiku MMil eelvõistlusega. Pahatihti jääb kõlama arvamus, et närvid vedasid sportlast alt.

Õhtuleht vestles keerulisel ja tundlikul teemal hiljuti Londonis MMil võistelnud Gerd Kanteri, Magnus Kirdi ja Tanel Laanmäega ning endise tippkolmikhüppaja Jaak Uudmäega.

Tiitlivõistlustelt 11 medalit toonud Kanter selgitab väga täpselt, mis areenil toimub. „Ole sa kogenud tegija või debütant – üldjuhul tuleb närv ikka sisse,“ räägib 38aastane kettaheitja. „Vanal sportlasel on probleem pigem siis, kui närvi ei ole. Sel juhul ei saa end käima.“

Kuidas taltsutada adrenaliinimöllu?

Kanter liigitab adrenaliinimölluga kaasneva kaht liiki stressiks – ühtpidi positiivseks ja teistpidi negatiivseks. „Sageli kuuleme, kuidas mõni sportlane seda kõike kommenteerib,“ lausub ta. „Mõnel lähevad jalad raskeks, teisel muutub heitevahend käes raskeks.“

Tekib olukord, mida ei koge ühelgi teisel jõuproovil. „Kui oled esimest või teist korda suurvõistlusel, siis ei saa aru, kust see tuleb,“ arutleb Kanter. „Ja see tekitab segadust. Mina võin küll julgelt öelda, et Londonis tundsin üle pika aja väga suurt adrenaliinitulva.“

2008. aastal olümpiavõitjaks kroonitud Kanter jätkab: „Kui läksin esimesele katsele, oli keha nii kange, et mõistsin kohe – asjalikku sooritust ei tule. Kuna mul oli varasemaid kogemusi, otsustasin ühe heite nii-öelda maha kirjutada. Samas teadsin, et teisele katsele minnes on seis tunduvalt rõõmsam, enam pole kehas nii suurt adrenaliinihulka, suudan end koguda. Aga kui oled noor ja kogenematu ega ole niisugusele olukorrale lahendust leidnud, kaotad igasuguse rütmi ja tehnika ning ülejäänud katsed lähevad samamoodi luhta.“

KOGEMUSED: Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter suudab tiitlivõistlustel pingetest võitu saada. Foto: Alar Truu

Tõusutee alguses ebaõnnestusid Kanteril 2003. aasta MM ja 2004. aasta olümpia. Kas ta tegi keerulistel aegadel psühholoogiga koostööd?

„Mingil hetkel oli tiimi surve ja ühe kõva profiga isegi korra kohtusin,“ avaldab ta. „Ta oli tegelnud Rootsi tipptennisistidega. Psühholoogi abi on täiesti okei, kui tunnistad endale, et mul on probleem. Olin veendunud, et mul seda pole. Siis otsis treener teistsugust lahendust.“

Kanter hakkas keerulisi olukordi treeningutel läbi mängima, mis tähendas, et lõppvõistlusele pääsemiseks vajalik tulemus – kettaheites tavaliselt natuke üle 63 meetri – tuli kolme katsega täis saada.

„Kui sul on kolm heidet ja ükski ei küündi normini, on sul ilmselgelt probleem,“ rõhutab Kanter. „Kui teed suvel 50 katset ja pihta saad ainult seitse, on väike võimalus, et tiitlivõistlusel läheb hästi.“

Niisuguseid õppusi korraldab Kanter endale siiani. „Viimati mängisime kvalifikatsiooni täielikult läbi mullu Rio olümpia eelses laagris. Kutsusime Martin Kupperi ka kampa. Temale oli see väga hea äratuskell. Tol korral jäi ta tulemus alla 60 meetri. See oli nädal enne olümpiavõistlust. Kupperil tekkis võimalus end koguda ja keskenduda olulistele asjadele.“

Laanmäe nõiaringis

Tanel Laanmäe on oda visanud üle 85 meetri, ometi on ta tiitlivõistlustel kvalifikatsiooni kadalippu toppama jäänud. 2015. aasta MMil ja Rio olümpial oli ta edasipääsust kukesammu kaugusel.

„Nagu kõik sportlased, tahan minagi tiitlivõistlustel head tulemust saavutada,“ arutleb Laanmäe. „Seoses sellega mõtlesin enne etteastet palju tehnikale ja kogu protsessile. Noore sportlasena sai võistlus enne õiget päeva juba neli korda peas ära tehtud. Nii raiskasin oma adrenaliini ja vaimujõudu. Visked ketrasid peas nagu makilint – lõpmatuseni. Kui võistlus kätte jõudis, olin tühi. Tegelikult soovitatakse hoopis muude asjadega tegelda.“

Tanel Laanmäe Londoni MMil. Foto: KAI PFAFFENBACH

Viimastel aastatel on altminekutel olnud teine põhjus – traumad. „Kogu aeg olen mingisuguse jamaga maadelnud,“ sõnab Laanmäe. „Totter vigastus tekitab ebakindluse – ei saa teha neid asju, mida tahad. Näiteks hakkan käega viskama, ei kasuta jalgu. Mõtled, et ainus variant on juurde panna. Panedki ja silmist lööb sädemeid, aga oda lendab ainult 76 meetrit.“

Laanmäe on psühholoogidega koostööd teinud. Kiidusõnu ütleb ta endise tippkolmikhüppaja Virge Naerise kohta. „Temaga oli tore rääkida. Igaühel on pisut omamoodi olukordade lahtimõtestamine. Psühholoog süstib sinusse enesekindlust. Sa ei pea end enne võistlust põletama. Kõik räägivad, et naudi. Tulebki oma etteastet nautida. Vahel tekkis mul alateadlikult mõte, et nüüd pean jälle minema ja tegema. Just see tuleb ära unustada, tegelikult ei pea midagi tegema, keegi ei sunni sind.“

Kirt täitis eesmärgi

MMi järel hakati ülekohtuselt kõrbemisest rääkima ka Laanmäe ametivenna Magnus Kirdi puhul, ehkki ta jõudis lõppvõistlusele. „Ma ei olnud kordagi kvalifikatsioonist läbi pääsenud ega saanud minna MMile mõttega, et viskan end kuue või kaheksa parema hulka. Tundsin, et kõige suurem verstapost ongi lõppvõistlusele pääsemine.“

Magnus Kirt Londoni MMil. Foto: KAI PFAFFENBACH

Loomulikult ei jäänud Kirt pärast kvalifikatsiooni loorberitele puhkama. „Arvasin, et teen teisel päeval veel parema soorituse, sest suurem pinge oli läinud. Ma olin üpris rahulik. Aga palju oleneb sellest, mis rütmiga võistlusele lähen. Vaatasin jooni valesti, tundus, et viskasin oluliselt vähem kui kvalifikatsiooni soojenduskatsetel. Hakkasin juurde panema ja tuli välja, et viskasin soojendusel enda jaoks liiga kaugele, 78–79 meetri kanti. Tavaliselt üritan võimalikult energiasäästlikult tegutseda ja mõelda ülakeha lõtvusele, kuid lõppvõistlusel kadus see täielikult ära. Läks ainult ülakehaga viskamiseks.“

Erinevalt Laanmäest on Kirt psühholoogidega ainult põgusalt kokku puutunud „Väga minimaalselt, kaks–kolm aastat tagasi rääkisin ühe ülikooli õppejõuga. Samas ei näita see nõrkust, kui käid nendega vestlemas.“

MMil tuleb tuld anda

Kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe sõnul NSV Liidu koondises kindlat psühholoogi polnud. „Aeg-ajalt keegi käis,“ märgib ta. „Siis kuulutati välja, et kes tunneb vajadust, võib temaga vestlema minna. Põhiliselt oli see ikka treeneri ülesanne. Tema nägi sind kaks korda päeva treeningul ja kui oli vaja niisugusele asjale tähelepanu juhtida, siis ka juhtis. Mulle ütles, et peaksin olema enesekindlam. Kuid enesekindlus tuleb treeningute ja võistluskogemustega.“

Uudmäe oli suurvõistluste mees. „Võistlusi, kus ma päris alt läksin, oli suhteliselt vähe. Kui viletsama tulemuse tegin, oli selle põhjuseks kerge vigastus. Kas selg oli haige või kand ära põrutatud. Tol ajal keegi ei küsinud, mis sul viga oli, ei sobinud rääkida ka. Nüüd pead juba enne starti hinge laiali puistama, ja kui pahasti läheb, siis ka pärast võistlust.“

Teemat kokku võttes jõuab Uudmäe otsaga Londoni MMi juurde. „Paistab, et Eesti koondis oli nõustaja juures käinud, sest kõik mehed nautisid võistlust,“ lausub ta. Ja lisab muheledes: „Tegelikult pole sellisel tasemel midagi nautida. Nagu EKRE mehed ütlevad – tuleb tuld anda!“