Vastuolulist, julma ja üleüldiselt nõmedat kohtingukäitumist on esinenud sajandeid. Aga paistab, et viimase kümnendi jooksul on esile tõusnud üks uus vastik ja mürgine käitumisviis romantilises suhtes – ning see vajab lausa eraldi nime.
Kas su silmarõõm on korraga suhtlemise katkestanud? Nii, et sa tundsid, et ta on kas surnud või siis käis su elus vaid korraks kummitamas?
Ja siis ilmus see „kummitaja“ – kes mõistagi ei olnud surnud – korraga pärast mitmekuulist eetrivaikust jälle välja, ilma et oleks pakkunud mingitki selgitust või vabandust? Noh, ta kas oligi kuskil üksikul saarel majakavahiks või siis tõesti tegeleb sinu kummitamisega. Stäššimisega, sinu peitmisega.
Kui sind peidetakse, siis teeb see haiget. Ja kui sa oled „peitja“, siis pole sa just maailma kõige meeldivam inimene.
Peitmine on siin kontekstis selline käitumisviis, mida harrastame, kui tahame midagi varjata. Näiteks musta pesu või nende asjade tšekke, mille ostmist me endale tegelikult poleks tohtinud lubada. Ja see mõiste laieneb ilmselgelt ka inimolenditele, kellega oleme romantiliselt seotud.
Metro selgitus: kui sa kedagi peidad, siis põhimõtteliselt kohtled sa teda nagu väikest räpast saladust. Sa jääd paljudest suhte plussidest ilma, sest keeldud suhet tunnustamast, avalikult omaks võtmast.
Sa ei tutvusta oma silmarõõmu sõpradele ja perekonnale. Sa ei lase tal enda juurde ööbima jääda. Ning keelad riputada sotsiaalmeediasse teie koos tehtud pilte.
Peitja käitumise põhjus seisneb selles, et ta ei taha võtta omaks, et on suhtes (alati halb märk) – ükskõik kui lähedane tema suhe kellegagi ka poleks.
Kui kahtlustad, et sind peidetakse, siis võta see teema kindlasti partneriga jutuks. Kui te sellega ei tegele, siis võibki juhtuda, et käisite üksteise elus vaid korraks kummitamas.
Kas selles on midagi halba, kui keegi keelab internetti riputada pilte, millel ta on?