Liisi Vaht trennis!Video: Jörgen Norkroos
Spordivaria
7. september 2017, 00:05

Brasiilia jiu-jitsu – üüratu vägivald või inimmale? 

Videomäng ajas Saaremaa neiu kaklema ja kägistama, tasuks Euroopa meistritiitel (7)

„Kägistamine pole midagi hullu, ainult vahel harva võib pilt eest kaduda,“ muigab 26aastane Liisi Vaht, seljas must kimono. Orissaarest pärit kleenuke neiu tegeleb üsna eksootilise võitlusspordiga  – Brasiilia jiu-jitsuga.

Tondil asuv spordivõimla suurune ruum on tontlikult tühi – ainult Vaht ning tema treeningupartner Sten Maaslieb sparrivad sinisel maadlusmatil. Käib kõva pusimine ning kukerpallitamine, küll on sõlmes jalad, siis jälle käed. Kahest inimesest koosnev segasummasuvila.

Esmapilgul kentsakana tunduva ala põhikomponentideks on kägistamine ning liigeselukud – ehk olukorrad, mil vastase käsi või jalg on sportlase haardes nii, et seda on võimalik soovi korral ära murda. Aga seda loomulikult ei tehta, tegemist on siiski spordiga, mitte jõhkardite põrandaaluse kaklusklubiga.

Kukerpallid ning kummalised poosid - see on Brasiilia jiu-jitsu argipäev! Foto: Jörgen Norkroos

„Hästi vähe on vaja, et jalale väga jubedalt haiget teha ning põlv põhimõtteliselt sodiks keerata,“ ütleb Liisi ettevaatlikult. „Olen näinud ja kuulnud selliseid raginaid, et uhh. Kõik on ohust teadlikud, aga ikka juhtub. Mina annan kohe alla, kui ohtlikuks läheb. Nagunii olen pisem ja saan trennis rohkem peksa. Aga üldiselt on tegemist ohutu alaga – kui keegi on vigastatud, siis tavaliselt seepärast, et nad käisid nädalavahetusel jalg- või korvpalli mängimas.“

Näkku ei meeldi lüüa

Judost inspireeritud ning 20. sajandi alguses Brasiiliast alguse saanud võitluskunsti leidis Vaht enese jaoks kuus aastat tagasi, mil silmas sõpradel külas olles MMA-teemalist konsoolimängu. Talle hakkas meeldima taplusuniversum laiemalt, kuid rusikakangelased teda ei köitnud.

„Meeldis hoopis, et MMAs sai vastase maha viia, teda kägistada ja kõik olid terved,“ mainib neiu. „See oli nii hämmastav, et ei pidanudki kellelegi haiget tegema! Jõudsin sealt Brasiilia jiu-jitsuni, kus on hästi palju mõtlemist – miks, millal ja mida teed? See paelub mind. Siin võib viiekümne kilone härrasmees alistada üle sajakiloseid mehi, kõik on tehnikas kinni. Ja mulle ei meeldi haiget saada! Proovisin poksi, aga sain aru, et mulle ei meeldi kedagi näkku lüüa.“

Sulgkaalus võistleva naise hellitusnimi oma meelistegevusele on kaklemine. Kuigi tegelikult paistab, et inimmaleks hüütavas alas pigem rüseletakse. Igatahes, kui Liisit uskuda, siis haiget väga ei saa. Sinikad kimbutavad, aga sedagi pigem siis, kui pole mõnda aega võitlushoos olnud. Suurtest vigastustest on ta keha puutumatuks jäänud, vaid vasak pahkluu kragiseb. Intervjuu ajal katab tema lõuga väike plaaster, kuid see on köömes.

Saarlane Liisi Vaht oma meelisala kimonos. Foto: Jörgen Norkroos

„Kõik arvavad, et see on hirmus ala,“ naerab Vaht pärast treeningu lõppu seinale nõjatudes. „Kui keegi teada saab, vaadatakse imelikult. Inimesed küsivad, miks sa kakled, sa oled neiu. Aga see on sõltuvust tekitav! Trennis vahepeal ütlen vastasele, et pane küünarliigas siia (näitab kaelale – S.K.), siis on veel rõvedam! See on hea viis enda välja elamiseks.“

Nooruspõlves kergejõustiku ning võrk- ja korvpalliga tegelenud Vaht unistas oma priske õiglustunde tõttu väiksemana juristiametist. Vahepeal õppis ta tõlkimist, kuid siis mõistis, et tema südamesooviks on kaklus ning nüüd ongi ta hoopis täiskohaga Brasiilia jiu-jitsu entusiast. Priit Mihkelsoni ja Ronald Stimmeri juhendamisel treenib ta korra, vahel kaks päevas. Lisaks rassib jõusaalis („kunagi olin võistlustel supernõrk, paar aastat tagasi mul põhimõtteliselt lihaseid ei olnud“). Oma põhitoidu ehk muna, peekoni ja salati aitab lauale tuua 3D Treeningu klubi treeneritöö. Otseloomulikult juhendab ta matil algajaid Brasiilia jiu-jitsu huvilisi. Unistuseks on kasvatada üles maailmameistreid!           

Niimoodi möllatakse Brasiilia jiu-jitsus. Foto: Jörgen Norkroos

Euroopa meister kihutab detsembris MMile kisklema

Brasiilia jiu-jitsu maailmas külvab asjatundmatule segadust tõik, et põhimõtteliselt võisteldakse kahel erineval alal. Traditsioonilises ning no-gi Brasiilia jiu-jitsus ehk lukumaadluses. Ühes madistatakse kimonotega, teises maadlusriietes. Vahe on lihtne – esimeses saab kimonost haarata sealt, kus süda lustib, kas või keset selga, no-gi’s seda võimalust pole – liibuvatest rõivastest on raske kinni napsata. Seetõttu on seal lihtsam näiteks jalalukke teha.

Tänavu on Liisi Vaht lilla vöö Euroopa meistrivõistlustelt medali koju tassinud mõlemas distsipliinis, aprillis võitis ta Roomas grippi trotsides lukumaadluse kulla (-56,5 kg), jaanuaris leppis Lissabonis traditsioonilisema ala (-58,5 kg) pronksiga.

Äsja kogus saarlane Hooandjas edukalt raha, et sõita detsembris Californias toimuvatele no-gi maailmameistrivõistlustele, aga lisaks medalitele on oluline ka vöö värv – lillast võimsamad on vaid pruun ning must.

Treener Priit Mihkelson leiab, et pruun vöö pole Liisist enam kaugel.

„Kui ta MMi võidaks, siis oleks ta tõenäoliselt päris lähedal,“ sõnab klubi 3D Treening peatreener. „Kimonotega turniiride võidud kinnitaksid seda veelgi, aga ta on praegu lukumaadluses veel veidi parem. Kui ta mõlemas distsipliinis võistleb, siis on pruun vöö paari aasta tulemus ja see oleks väga suur sündmus. Pruun vöö on meie alal mitteametlik must vöö, pärast seda on must vöö mõne aasta küsimus.“