Kommentaar
12. september 2017, 18:40

Endine pedagoog | Miks ma enam õpetaja ei ole? (43)

Suurte lootustega kooli õpetajaks asunud noor spetsialist räägib põhjustest, mis sundisid teda üsna pea pedagoogiameti maha panema. Et kõik lõpuni ausalt ära rääkida, eelistab ta oma läbipõlemisest kirjutada anonüümselt.  

Mäletan hästi augustikuu viimaseid päevi, kui end oma klassi sisse seadsin. Ärevus minus kasvas. Tundsin, et olen valmis, ega jõudnud 1. septembrit ära oodata. Minust saab õpetaja! Olin oma valiku üle uhke ning valmis olema mõistev, põnev ja hakkaja noor õpetaja.

Ükshaaval sisenesid veidi hirmul väikesed inimesed klassi ning ulatasid mulle värisevate kätega lilleõie. See oli nii ilus päev! Laste silmadest oli näha elevust. Midagi uut ootas ees ja koos saime seda põnevat rada kõndima hakata.

Karm tegelikkus

Selleks, mis tegelikult toimuma hakkas, ei olnud ma aga valmis.

Peale laste sain tuttavaks ka nende vanematega. Kartsin väga, kuidas nad minusse suhtuma hakkavad. Olin ju nii noor, lasteta ja värskelt kooli lõpetanud. Kas nad suudavad mind tõsiselt võtta ja autoriteedina näha? Üsna pea sain aru, et vanemad on väga erinevad.

Leidus väga toetavaid ja hakkajaid vanemaid, kes alati abistasid, minu mõtetega kaasa tulid ning igati olemas olid. Aga oli ka neid, kellega oli raske kontakti leida, kes probleemidest kõrvale vaadata tahtsid ning mind süüdlaseks pidasid. Neile vanematele oli raske selgitada, et ma annan tülide ärahoidmiseks endast alati parima, püüan lastevahelisi konflikte vältida ja probleemidele lahenduse leida, aga ükski mure ei lahene üleöö, kui vanem kaasa ei aita.

Esimese klassi alguses jõuab õppetööga tegelda üsna vähe. Enne on vaja selgeks õppida kooli reeglid ning õppida sotsiaalseid oskusi, et koolis kõigil hea oleks. Üsna pea hakkasid aga klassis välja paistma õpilased, kes veidi rohkem tähelepanu vajasid. Kaks halvasti käituvat õpilast oli piisav, et klassi sisekliima sassi ajada.

Lisaks sellele, et õpilaste oskuste tase oli erinev, oli klassi sattunud ka õpilasi, kelle käitumine segas väga palju nii nende kaaslasi kui ka mind. Reeglites kokku leppimine ja nende pidev kordamine ei aidanud. Pidin tunnis pidevalt lapsi korrale kutsuma ja konflikte lahendama.

Välja tuli mõelda trikke, et keeruline õpilane suudaks midagigi kaasa teha ning laseks teistel tunnis rahulikult olla. Tundsin, kuidas kõige sellega tegelemine minult väga palju energiat võttis. Tundide ettevalmistamine ja aine õpetamine oli selle kõrval lausa kerge.

Unelma lõpp

Minu õnneks oli koolis imeline tugimeeskond, kes mulle appi tõttas. Sain aru, et asi ei ole minus, vaid õpilastes. Need õpilased vajasid abi. Ma ei võinudki hakkama saada. Neil päevil, kui tundides osales sotsiaalpedagoog või psühholoog, tundsin end palju paremini. Sain tegelda tunni andmisega, jagada lisaülesandeid kiirematele ja aidata nõrgemaid. Ma ei pidanud iga minuti järel kedagi koridorist taga otsima või segavat õpilast korrale kutsuma. Oma lühikese õpetajakarjääri jooksul jõudsin tööpäeva lõpetada nii sinise silmaaluse kui ka veriseks küünistatud käega.

Lõpuks oli mu igasugune enesekindlus õpetajana kadunud. Tundsin, et olen täiesti mõttetu. Kuidas ma ometi ei suuda klassi ohjata ja seisan pidevalt igasuguste probleemidega silmitsi. Leidsin end aina sagedamini kodus nutmas. Iga päevaga muutus tööle minemine raskemaks. Lained lõid pidevalt pea kohal kokku ning rahulikuna püsimine muutus aina keerulisemaks. Lõpuks polnud harvad needki korrad, kui klassist keset tundi välja astusin, et korraks sügavalt sisse-välja hingata ja siis tunniga jätkata.

Käisin end tihti ka psühholoogi kabinetis välja elamas, sest ei suutnud endasse kogunenud emotsioonidega hakkama saada. Elasin kõike kohutavalt läbi, võtsin iga ebaõnnestunud päeva isiklikult ega suutnud millegi üle rõõmu tunda. Minu kodune elu kannatas, olin tujutu, ei tahtnud kuskil käia ning elasin end tihti elukaaslase peal välja.

Lõpuks ei saanud ma enam öösel korralikult magada, olin kurnatud. Ma ei olnud enam mina ise.

Raske südamega võtsin vastu otsuse töölt ära tulla. Imetlesin oma kogenud kolleege, kes kõigega lennult hakkama said, kuid minu jaoks oli kõike liiga palju. Ma ei olnud see õpetaja, kes tahtsin olla. Tundide andmine on õpetaja töös üks asi, kuid kõik muu – suhtlemine lapsevanematega, probleemsed lapsed, konfliktide lahendamine – hoopis teine teema.

Ma ei tunne, et oleksin õpetajana läbi kukkunud, kuid see amet pole minu jaoks, vähemalt praegu mitte.