Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga.Foto: Erakogu / Alexander Seregin
Loomad
13. september 2017, 18:52

Narva-Jõesuu koeraomanik: „Muidugi me oleme ise süüdi, et koer jooksu pani, aga miks peab teda tapma!“ (48)

„Ta oli rahulik koer, mitte kedagi ta ei puutunud ega rünnanud. Kui keegi meie õue tuli, siis ta ainult nuusutas ja kõik, ning ka tänaval ei ole ta kunagi kedagi rünnanud,“ rääkis Narva-Jõesuu elanik Alexander, kes esmaspäeval mattis koduõue lumivalge kohevakarvalise iluduse Amadeuse. Pererahvas leidis oma ürgse Samojeedi koera tõugu lemmiku kodu lähistelt tänavanurgalt surnuna. Koer oli saanud torkehaava otse tuiksoonde. „Ta kaotas palju verd ja koduni ta ei jõudnud,“ ütles koera peremees.
Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga. „Detsembris oleks Amadeus saanud kaheksa-aastaseks, ta võinuks elada veel viis kuni seitse aastat,“ räägib Alexander, kelle hääl kostub telefonis aeg-ajalt väga kurvana. „Täna (esmaspäeval – toim) matsin koera maha. Muidu kogu aeg mõtlesin, et kuidas ta seal lebab ja on. Sellest hakkas nagu kergem. Tegin talle hea haua, panin sinna lauad, et muld talle peale ei suruks. Seal on tal hea puhata.“Foto: Erakogu / Alexander Seregin

See lugu puudutab ilmselt igaüht, kel kunagi koer olnud. Juba aastaid koeri pidanud Alexandri perekonnas oli Amadeus väga hoitud ja armastatud. Toimetuse palve peale saata Amadeusest mõni foto saatis Alexander meile terve galerii-jagu südantsoojendavaid pilte, mis tunnistavad, et koer oli perele väga armas. Ei jää kahtlustki, et tollel loomal oli hea ja õnnelik elu. Kahju ainult, et see lõppes nii traagiliselt ning praeguseks hetkeks ka mõistatuslikult.

Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga. Foto: Erakogu / Alexander Seregin

Koeradraama Narva-Jõesuu Metsa ja Mäe tänaval hakkas arenema pühapäeval. Alexander räägib, et neil on kinnine hoov, kust koer välja ei pääse. Abikaasa läks aga koeraga metsa jalutama ning lasi seal ta rihma otsast lahti. Loom kasutas juhust ja järgnes vastupandamatutele lõhnadele. „Rääkisin ikka naisele, et ära lase koera lahti, aga tema ütles, et talle meeldib, kui koer vabalt joosta saab,“ rääkis Alexander. „Aga koeral on instinkt, et kui on vaja, siis ta läheb, ning ta kasutaski võimalust ja jooksis minema.“

Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga. Foto: Erakogu / Alexander Seregin

Alexander ja tema naine usuvad, et teavad, kes koerale surmava haava lõi. Kohast, kust pere oma neljajalgse sõbra elutuna leidis, viis vererada nende kodust mõnesaja meetri kaugusel Mäe tänaval asuva eramuni. Tolle krundi väraval avastasid nad verejälgi ja oma koera valgeid karvu.

Koeraomanikud on tapjas kindlad

Alexander räägib, et tolles Mäe tänava eramus on segavereline emane koer. „Ja seal nad kohtusid – minu poiss ja tema tüdruk.“ Alexandri sõnul kuulsid Mäe tänava elanikud, kuidas koera rünnati, sest õuest kostis valju koera kiunumist. „Tunnistajad kuulsid, et alguses ta lõi teda ja siis ka mingi terava asjaga, sest siis kostis koera vali kiljatus. Ta karjatas valust ja jooksis siis minema.“

Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga. Foto: Erakogu / Alexander Seregin

Alexander arvab, et sellised võisid olla tema pulma läinud koera elu viimased traagilised hetked. Tema sõnul mees, keda ta oma koera surmas süüdlaseks peab, ehitab parasjagu aeda. Ka teised koerad pidid sinna õue emase lõhna peale kokku jooksma.

„Muidugi me oleme ise süüdi, et ta jooksu pani,“ tunnistab Alexander, kellele ei mahu aga pähe, kuidas võib üks koeraomanik teise koera tappa. „Sul on ju endal koer ja kui sa armastad oma koera, siis armastad ka teisi koeri! Ma lihtsalt ei saa aru, ei mõista!" mõtiskleb mees. Tema lumivalget sõbralikku kutsut tunti kogu väikelinnas. „Seda koera teadsid Narva-Jõesuus kõik. Koer oli ilus ja kui meie juurest mööda mindi, siis peatuti ja tehti isegi pilti.“

Samojeedi laika Amadeus oma pererahvaga. Foto: Erakogu / Alexander Seregin

„Hea küll, lööd koera luuaga või mingi harjaga," ei anna mehele mõtted rahu. "Aga me elame ju lähestikku, umbes 300 või 400 meetri kaugusel. Tule meile ja ütle, et teie koer häirib mind, viige ta minema! Me oleksime vabandanud ja koera ära viinud,“ räägib Alexander. „Aga nüüd on kriminaaluurimine…“

Politsei on alustanud uurimist kriminaalseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist.

Alexander loodab, et süüdlane tehakse kindlaks ja ta saab karistada. Samas kahtleb mees, et võib-olla ei piisa siiski tõendusmaterjali, sest mitte keegi ei näinud, kuidas ta koera rünnati.

Alexander väidab, et ta koera surmas on süüdi mees, kelle õueväravalt leiti verd ja tema koera valgeid karvu. „Sellest on näha, et koer tuli väravast välja verisena. Seepärast võin ma kindlalt öelda, et tema ta tappis. Ka kohal käinud politseinikud nägid seda,“ on Alexander veendunud.

Süüdistatav: plaksutasin käsi ja ütlesin, et mine minema

Amadeuse omaniku poolt kahtlustatava Mäe tänava maja elanikud ütlevad, et on kõnealust valget koera oma aias näinud küll, aga midagi kurja nad talle teinud ei ole.

„See koer jooksis sageli tänaval ja nüüd oli ka meie õues, aga me ei teinud midagi sellele koerale,“ räägib Angelina väga murelikult. „Ma ei tea üldse, miks nad nii räägivad! Meil endal on kaks kassi ja üks koer, oleme looduse- ja loomasõbrad ning me ei tee midagi halba ei kassidele ega koertele. Meil ei ole mingit süüd!“ kurdab naine.

„Mina ei rääkinud üldse tapetud koera omanikega. Nad tulid õhtul meile ja rääkisid minu õepojaga,“ ütles Angelina, kes ise sai koera surmast teada ligiduses elavalt vanaproualt.

Amadeuse omanikega kohtunud õepoeg Andrei ütleb, et ei oska isegi mitte oletada, kuidas koer surma sai. „Koera omanikud on mind süüdistanud, aga mitte midagi sellist ma sellele koerale ei ole teinud. Plaksutasin käsi ja ütlesin, et mine minema,“ räägib Andrei.

„Ma nägin seda koera, ta jooksis meie õuest välja, aga mis temaga juhtus, ei ole kursis. Meie sõitsime pärast kodunt minema ja kui me tagasi tulime, nägime politseid, ning siis pärast õhtul tulid meile ärritunud omanikud ja ütlesid, et meie tapsime. Siis läksin internetti ja nägin, et ka seal oli see kirjas,“ räägib mees ja jutustab ka nende juures vanaduspäevi veetvast emasest koerast, kelle pärast neljajalgsed kosilased perioodiliselt tema õuele kogunevad. „Koer ei ole meie oma, vaid sugulaste, kes surid. Koerast hakkas kahju – ta on juba vana ja me võtsime ta enda juurde.“

Pulmalised on agressiivsed, aga aed on auklik

Mehe sõnul on koera jaoks on tehtud küll ajutine aed, sest krunti ümbritseval aial on augud, kust kaudu koerad sisse ja välja pääsevad, nii et vahel on õues oma kolm-neli võõrast koera.

„Aga pühapäeval oli – no ma ei tea – algul tuli üks koer, siis tuli valge, siis tuli must. Ja nad lasevad vabalt ringi, ma ei tea, mispärast. Ja see ei ole esimest korda. Need koerad tulid väga sageli. Me ise kartsime nende juurde minna – paljugi, mis võib juhtuda,“ räägib Andrei ja lisab, et kuigi nende emane on juba 12aastane, õnnestub temalgi aeg-ajalt plehku panna.

„Ei tahaks, et meie koer ringi jookseb ning ei tahaks ka, et võõrad koerad meile tuleksid. See on isegi hirmus. Nad muutuvad agressiivseteks ja ka vigastavad üksteist. Ja kui nad koos on ning hauguvad ja käratsevad, siis nendele ligi minna ei julge,“ lahkab ta olukorda.

„Oli ebameeldiv moment, kui peremehed tulid ja hakkasid süüdistama. Ma saan aru, et sealt leiti verejälgi, aga ka endal oli midagi sellist ebameeldiv kuulda. Kuid ka nendest võib aru saada – emotsioonid on kõrgel, ikkagi selline kaotus,“ räägib Andrei, kelle sõnul politseinikud teda praeguseks (kolmapäeval - toim) küsitlenud ei ole.