Šokeeriv ahvinimene (Terry Notary) filmis "Ruut".Foto: Outnow.ch
Film
17. september 2017, 08:28

ARVUSTUS "Ruut" – kas me sellist tulevikku tahamegi, või on see juba käes? (4)

Tänavune Cannes'i võidufilm „Ruut“ on väga mõjus ja mitmetisi tundeid tekitav portree lähituleviku Rootsist ja läänelikust ühiskonnast üldse. Tänapäevase pealiskaudsuse ja poliitkorrektsuse tragikoomika paneb mitmes kohas muigama, kuid kokkuvõttes jääb hinge mõru maik.

Näib, et rootsi režissöör Ruben Östund on võtnud südameasjaks käsitleda ebamugavaid teemasid, millega tuleb siiski silmitsi seista. 2011. aasta „Mäng“ põhines tõestisündinud juhtumitel, kus 12–14aastaste tumedanahaliste poiste gäng kiusas ja röövis Göteburgi kesklinnas aastaid rootsi poisse. 2014. aasta „Vääramatu jõud“ võttis teemaks moodsa aja argpüksluse ja enesekesksuse: kui isa, ema ja kaks last satuvad Alpides suusapuhkusel lumelaviini kätte, teeb mees perele mõtlemata ruttu sääred ja krabab kaasa vaid oma iPhone'i.

„Ruut“ puudutab muuhulgas kultuuri ja meelelahutuse muutumist tühisemaks, kultuurirahva meeleheitlikku püüet millegi teistsugusega silma paista ja võita šokimeetodil üldsuse tähelepanu, seksuaalsuhete muutumist sisutumaks, heaoluühiskonna püüetest hoolimata süvenevaid ühiskondlikke lõhesid, inimeste kapseldumist empaatiat rõhutavate loosungite kiuste ja idealiseeritud tolerantsuse pelka näilisust, tänapäevale niivõrd omast laste solgutamist lahutanud ema ja isa vahet.

Taani näitleja Claes Bang filmis "Ruut" peategelase Christianina. Foto: Outnow.ch

Peategelaseks on kunstimuuseumi peakuraator Christian (Claes Bang), kes teeb eelreklaami hoolivust ja usaldust propageerivale kunstiinstallatsioonile „Ruut“ (ruudukujuline ala muuseumiesisel väljakul, kus kõigil on võrdsed õigused ja kohustused ning milles seisjat peaksid möödujad aitama). Samas langeb Christian ise, arvates, et ta aitab hädasolijat, petuskeemi ohvriks ning jääb ilma telefonist ja rahakotist. Oma asju tagasi ihaldav mees satub mobiili positsioneerides kehvas kandis asuvasse tornmajja ja teeb seal midagi üsna rumalat. Lumepall läheb veerema.

Tegevus toimub kuningavõimu kaotamise järgses Rootsis. Uue ajastu pealetungist annab märku kuningaskulptuuri purustav mahatõmbamine. Selle asemele tulebki „Ruut". Ometi siirduvad turistiparved pigem sinna lossitiiba, kus saab tutvuda endiste monarhide elu- ja tööpaiga hiilgusega, kui teise tiiba, kus näeb kaasaegset kunsti, näiteks põrandale viirgudesse laotud kruusakuhilaid, mille kohal kõrgub kiri: „Sul pole mitte midagi.“ Modernne kunst sipleb tähelepanuvaeguses ja hingitseb üksnes tänu annetustele.

Kaader filmist "Ruut". Foto: Outnow.ch

Kuna kõik on justkui tehtud, mõeldakse välja aina uusi veidrusi, et millegagi eristuda ja üllatada. Filmi reklaamplakatil kujutatud stseenis vürtsitab näituseavamise pidulikku õhtusöömingut metsiku ahvmehe Olegi (Terry Notary) performance, mis väljub kontrolli alt, kui ta hakkab üht naiskülalist vägistama.

Samas nuputavad muuseumi palgatud turundusgurud, kuidas võita ajakirjanduse tähelepanu „Ruudu“ projektile. Video, millega nad lagedale tulevad, osutub küll klikimagnetiks, kuid toob muuseumile halba kuulsust. Minu jaoks jääb valusalt kõlama turundusässade väide, et rahva tähelepanu tuleb püüda kahe sekundiga ja rohkem kui mõnesekundilist klippi ei viitsi keegi vaadata. Inimeste süvenemisvõime on tõesti hajumas ja kahjuks ei näe paljud selles ka probleemi.

Šokeeriv ahvinimene (Terry Notary) filmis "Ruut". Foto: Outnow.ch

Film algab stseeniga, kus Ameerika teleajakirjanik Anne (Elisabeth Moss) Christianit intervjueerib. Sama eluala inimesena on piinlik vaadata, kuivõrd rumala ja pinnapealsena mõjus telereporter, kellel on lõpuks esitada vaid kaks küsimust. Peakuraatorist jällegi ei õhku mingit kirge, mida ootaks kunstivallas tegutsejalt. Ta teatab otsesõnu, et kõige raskem on rahaline pool – eks ole kunstimuuseumi pidamine ju äri nagu kõik nüüdses maailmas. Üleüldse tundub, et enim kirge tunneb Christian oma asjade tagasisaamise vastu.

Praegust dekadentsi illustreerib tabavalt muuseumipeo stseen, kus rahvas kargleb monotoonse tümaka rütmis arutult nagu marionetina hüpitatavad lihakehad. Christian haritud mehena mõistab kuningalossi klavessiinil mängida mõnd tuntud klassikapala, ent naisi sellega ei võlu. Mõni ei saa nägu nutitelefoniltki ära, kui temaga juttu alustada.

Ebatõenäolise paarina jõuavad Christian ja Anne peolt voodisse. Nende seksi on kummastav ja ebamugav vaadata. Võiks oodata, et üheöösuhtesse laskutakse kirehoos, nii et teineteisest ei saada käsi eemale, kuid siin istub mees kohmetult voodi serval, kuni naine öösärgis välja ilmub. Esmalt poevad nad kõrvuti teki alla, alles siis keeravad end näoga üksteise poole ja hakkavad nahistama. Tõsi, siis läheb groteskselt, justnagu tahtlikult mitteilusana edasi antud rahmeldamiseks. Vaatajana tekib küsimus: milleks?

Christian (Claes Bang) ja Anne (Elisabeth Moss) filmis "Ruut". Foto: Outnow.ch

Östlund julgeb näidata asju nii, nagu nad on, jättes poliitkorrektsuse kõrvale. Immigrandist kerjused võivad olla väga nahaalsed ja aitajasse põlgliku suhtumisega, idee vargale kätte maksta istutab Christiani pähe tumedanahaline kolleeg ja moslemist sisserändaja laps suudab täiskasvanud valgele mehelegi hirmu nahka ajada. Ning kui välismaa kunstnikuga korraldatud vestlusõhtul üürgab Tourette'i sündroomiga mees publikust naisintervjueerijale „Hoor!“ ja „Näita tissi!“ – rääkimata kõigi suguorganinimetuste lettiladumisest –, siis loomulikult häirib see kõiki osalisi, kuigi karjuja on ju haige ja ümbritsejatel lasub ühiskondlik kohustus ennast alla suruda ja talle kaasa tunda.

Nõustun mõnes mõttes nende kriitikutega, kes arvavad, et Östlund püüdis ühte filmi sokutada liiga palju asju (sündmusi, sõnumeid), mistõttu linaloo sidusus natuke kannatas. Teisalt ongi maailm muutumas üha kaootilisemaks ja hüplikumaks. Võib-olla annab filmi struktuurgi seda taotluslikult edasi.

Tegu on suuresti filmiga, mida igaüks saab tõlgendada pisut erinevalt. Kinost lahkudes võib sisse jääda segadustunne: mida sellest kõigest nüüd õieti arvata? Nagu probleeme esiletõstvad loojad sageli, ei paku ka Östlund lahendusi. „Ruut“ on pigem enda taunitava reaalsusega leppiv. Ent kui vaatajate peades läheb mingi mõtteiva idanema, siis ehk teevad nad midagi teisiti kui filmi tegelased. Ehk ei ole kõik veel nii hull?