Asjatuks osutus ka lootus, et piirangu tõttu on kampaaniakulud väiksemad – plakatid ilmuvad tänavatele lihtsalt varem ja kampaania on enam kolinud kanalitesse, mis lähevad erakondadele kallimaks maksma. Küsimusele kas tele- ja veebireklaamile, voldikute trükkimisele ja meenete soetamisele kulunud miljonid on läinud asja ette, vastab jaatavalt vaevalt ükski valija, küll aga hea tulemuse teinud erakond. Kui suur on aga niigi oma võimekuse piiril toimetavate politsei-kohtute töötundide arv, mis kulub välireklaami hindamiseks ja eemaldamiseks (keelatud on näiteks särgile trükitud valimisloosung ja liiga kauaks püsti jäänud kutse valimisüritusele, poliitiku isiklikule varale trükitud näopilt aga mitte), sellele ei taha õieti mõeldagi. Keda võiks küll tänada selle eest, et teade, et keelatud on ka sotsiaalmeedias tehtav poliitkampaania, osutus vaid ajutiseks tõmbluseks?
Selle asemel, et mõelda välja uusi piiranguid, mis on niikuinii ajale jalgu jääma määratud (välireklaamikeeld jõustus siis, kui sotsiaalmeedia tulevast mõju oli raske ennustada), tuleks tegelda sellega, mis meid tegelikult häirib: erakonnad kulutavad liiga palju raha, et tutvustada meile sõnumeid (või lihtsalt nägusid), mida me niigi teame. Seda enam, et riigieelarvest rahastatuna tulevad nad meile kosja meie endi rahaga. Üks võimalus on kehtestada kampaaniakulude ülempiir.
Tunnustada ja toetada tuleks aga neid kandidaate, kes leiavad nutikaid viise ja vahendeid, et jõuda valijani ilma kampaania alla rahamägesid matmata. Miks ka mitte oma häälega.
isegi nõukaajal polnud nii vinget tsensuuri ajakirjanduses - loll ikka võis õelda..