Andi Noot.Foto: Aldo Luud
Spordiblogi
19. september 2017, 10:11

Ville Arike | Andi Nooda näitel: kas Serbia korvpallurid pidanuks pühapäeval sloveenidele pasunasse andma? (108)

Jõhvi rahvajooksu võitja Ibrahim Mukunga poolt välja sirutatud käe vastu võtmata jätnud teise koha mehe Andi Nooda tegevusele pole vähematki õigustust. Ükskõik, kuidas asjaosalised juhtunut pehmendada ei püüa, ei saa seda veel mingil moel lõppenuks kuulutada.

Asi on läinud suure kella külge. Spordis on teatud kirjutamata reeglid, ja Noot jättis need ilmselgelt täitmata. On olemas mõiste fair play, millest Jõhvis juhtunu jäi valgusaasta kaugusele. Tagatipuks puges Noot peitu ning eilne selgitus ei toonud selgust, vaid tekitas järgmise küsimuse.

Noot ütles, et teda häiris kaudselt üks keenialasega seotud detail, kuid mis täpselt, ta välja ei toonud. Selle taustal muutub kogu eelnev vabandamine õõnsaks - mis näib lihtsalt kohustuslikuna, vastu tahtmist öelduna.

Nooda kommentaari püüdsid mitme päeva jooksul saada ka paljud teised meediakanalid. "Eksklusiivselt ainult Postimehele" antud selgitus jätab mulje, et tegemist oli paraja PR-operatsiooniga, sest kui kõik soovijad jutule võtta, järgneb kindlasti liiga palju ebamugavaid küsimusi. Samuti jääb mulje, et võeti kaks päeva aega vabanduse välja mõtlemiseks.

Pettumus võib olla suur, aga see ei saa mõistust nüristada. Jooksudel toimub autasustamine reeglina tükk aega pärast paremate lõpetamist. Kui Noot suutis leida üles tee pjedestaalile, siis pidi ta nägema ka Mukunga välja sirutatud kätt. Endine ujumisliidu president Evelyn Sepp küsis oma Facebooki küljel Noodalt otse: kas on nii raske tunnistada, et olin jobu?

Kahjuks pole olnud kuulda-lugeda ühegi asjaomase institutsiooni või persooni reaktsiooni - pean eelkõige silmas kergejõustikuliitu ja selle juhte, sest Noot kuulub Eesti koondisse. Ootan alaliidult selge seisukoha võtmist. Asjaolu, et Mukunga viisaka inimesena kostis, et tema probleemi ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Arvan, et tal polnud hea meel seista Jõhvis Nooda ees tühja väljasirutatud käega.

Kui probleem on tõepoolest selles, et teiste riikide jooksjad meie rahvajooksudel kaasa löövad - milles nemad süüdi, juhend ju lubab! -, siis las ütlevad häiritud isikud selle välja. (Kui ei ütle ja lähete teadlikult koos välismaalastega starti, siis pole ka mingit põhjust pärast altkulmu vaadata.) Ning paluks neil sel juhul edaspidi enam mitte kunagi minna mõnele välismaal peetavale jooksule - miks peaksid teile kehtima ühed reeglid ja teistele inimestele teised? 

Praeguses olukorras oleks tegelikult olümpiakomitee tasandil sportlastele paras meelde tuletada spordi ka kirjutamata reegleid ja fair play'd.

Eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Pühapäeval lõppenud Euroopa korvpallimeistrivõistluste finaalis kohtusid Serbia ja Sloveenia. Üks on väikeriik, kes vabanes veerand sajandit tagasi serblaste aastakümnete pikkuse võimu alt. Ning teised suurrahva esindajad, kellele endise Jugoslaavia väikesteks osadeks jagunemine pole mõistagi olnud meeldiv. Ent pärast mängu lõppu õnnitlesid kõik kaotajad - kes polnud kindlasti vähem väsinud kui Noot Jõhvis - südamlikult võitjaid. Nood omakorda tänasid vastaseid kõva mängu eest. Kui Serbia koondisse kuulunuks 12 Nooda-taolist tegelast - kel kaotusevalu mõistuse võtab -, võinuks minna ka rusikatega vehkimiseks.