"Aastast aastasse, igal sügisel, kui end korviga metsas kondamas hooman, elan ikka ja uuesti läbi sarnaseid tundeid ning mõttekäike. See on imeline, mida loodus luua võib. Seente liigi- ja vormirikkus on ületamatu!"Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
20. september 2017, 08:00

Evelin Ilves paljastas enda võimsa seenesaagi asukoha!

Olen tõeline seenefänn. Mulle meeldib nende puhul kõik: nii korjamine, kokkamine kui ka söömine. Seenelkäik ise aga on unelmate puhkuseviiv: ajataju kaob ja sa sulandud loodusesse. Sel pole vähimatki tähtsust, kui suur su saak on. Põhiosa naudingust moodustab lihtsalt metsas kulgemine. Seente olemusse süüvides leiab sealt palju põnevat.

See on terve nähtav ja nähtamatu maailm. Seeni on kõikjal ja need võtavad imelisi kujusid: alates hallitusest ja samblikest, lõpetades kübarseentega, mille jahile suunduvad sügise hakul sajad ja tuhanded meie piirkonna inimesed. Mulle meeldib idee elada sümbioosis ehk koos kellegi või millegagi. See on ka üheselt mõistetav sõltuvussuhe: kui sa need puud maha võtad, kaovad ka seened. Mida sellest õppida?

Imeline seeneilu

Aastast aastasse, igal sügisel, kui end korviga metsas kondamas hooman, elan ikka ja uuesti läbi sarnaseid tundeid ning mõttekäike. See on imeline, mida loodus luua võib. Seente liigi- ja vormirikkus on ületamatu! Imetlen punase kärbseseene täiuslikku värvikombinatsiooni ja metsikult ilusat proportsiooni, sirmikute saledat joont ja päikesevarjuna taeva poole uhkeldamist, lehterkukeseene tibukollast siugjat varrekest ja õrnpruuni kräsupead selle otsas. Pontsakatest vanu tuletorne meenutavatest puravikest kõnelemata. Loojal on ikka geniaalne kunstianne!

Mis aga seenelkäigu eriti põnevaks teeb, on nende oskus kuni viimase hetkeni varjus püsida. Jah, muidugi sa märkad mõnd sorti isendeid juba kaugelt – enamasti annab aga erk värv looduses märku pigem ohust kui maitsenaudingust: ära mind puutu, võin ka tappa! Kui aga mõne pilviku või riisika noppimiseks maha kükitad, hakkad alles märkama, kui palju liigikaaslasi teda tegelikult ümbritseb! Kõik pisemad nupsud on ülbelt pea püsti trampijale täiesti nähtamatud. Iga kord seda leidmisrõõmu uuesti kogedes tänan ma loodust ja loojat selle elamuse eest!

Ka seenelkäik võib meile õpetada heas mõttes alandlikkust: sa pead maani kummardama, et need nupsikud sulle korvi hüppaksid. Selles kummarduses on tänu ja meeleliigutus. Eelkõige aga kristallselge teadmine: ma olen miljon korda pisem kui see seen. Ja sada miljonit korda nõrgem kui looduse loov vägi. See teadmine on tulvil austust iga elava ja kõige looja loodu suhtes. Laetud sooviga igas hetkes tasakaalu, tasasust ja kaalukust taotleda, hoomata ja olla. Lihtsalt mitte midagi tahta ja oma õnnetunnet teadvustada. Milline nauding!

Telefoniga metsas

Muidugi on tore metsas käies ka lihtsalt üha uusi liike tuvastada. Nutitelefon taskus, pole raskusi mis tahes kummalistele kujudele nimi külge saada. Naljakas on ikka ja jälle imestada, miks soopilvik tegelikult hoopis poolpimedas kuusikus pesitseb ning kuuseriisikas männimetsas või kaseriisikas kadaka all elada armastab. Hiiumaal võib ka hoopis eriskummalisi kooslusi avastada – näiteks kõige rikkalikumad «kuusekate» väljad võivad end peita hoopis päris raskesti ligipääsetavail, peaaegu merepõhjale külvatud kadastikel või «männikad» otse mere ääres valgel liival. See on tore üllatus ja ootamatu leidmisrõõm, vahel ka korralik füüsiline väljakutse.

Võib-olla see kooselamise ja alandlikkuse õpetus ongi see, mis seenelkäigule erilise võlu annab? Sest mitu päeva järjest seeni süüa ei suuda ka kõige raudsema seedesüsteemiga inimloom. On ju seened kõige raskemini seeditav taimne kraam üldse. Ometi ihkame ja ka pelgame seda. Ent kui hirm ja iha on tasakaalus, olemegi otsitud harmoonias. Aitäh selle õpetuse eest, seenelkäik!