MEES, KES PÄÄSTIS MAAILMA: „Ma polnud kangelane, täitsin vaid oma kohust.“ (33)

Seda, et maailm oli vaid mõne minuti kaugusel tuumasõjast, sai laiem üldsus teada alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil Stanislav Petrovi otsene ülemus kindralpolkovnik Juri Votintsev toonase tuumapaanika avalikustas. Nelja aasta taguses intervjuus BBC venekeelsele teenistusele rääkis Petrov, et kõik andmed viitasid USA-poolsele raketirünnakule. Tegu oli USA ja NSV Liidu suhetes pingelise ajaga. Kolm nädalat varem olid Nõukogude väed alla tulistanud Lõuna-Korea reisilennuki Boeing 747, tappes kõik 269 pardal olnud inimest. „Kui ma oleksin käsuliini pidi ettekande saatnud, poleks keegi sellele poole sõnagagi vastu olnud,“ vahendab Briti leht The Independent. Armee juhtkonnalt läinuks teade tuumarünnakust kohe riigi kõrgemale juhtkonnale. Tuumakohvrit kontrollis toona puruhaige Juri Andropov.

Nõukogude tuumarünnak oleks hävitanud umbes poole USA elanikkonnast. Vähemalt sama suured olnuksid Nõukogude Liidu kaotused. Kuid inseneriharidusega valveohvitser kahtlustas luuresatelliidi viga. Seiresüsteem oli alles uus ning Petrovi meelest mitte päris usaldusväärne. Lisaks oli ta veendunud: kui Ühendriigid Nõukogude Liidu pihta tõesti esimese tuumarünnaku korraldaks, oleks tulekul korraga sadu rakette, mitte üksainus. „Mul ei olnud vaja teha muud kui telefon haarata; asuda meie armee juhtkonnaga otseliinile – aga ma ei suutnud liigutada,“ pihtis Petrov BBC-le. „Mul oli tunne, nagu istuksin tulisel praepannil.“ 

Kaks minutit pärast häiret otsustas Petrov teatada Votintsevile, et tegu oli valehäirega. „Kakskümmend kolm minutit hiljem mõistsin, et mitte midagi polnudki juhtunud. Tõelise rünnaku korral oleksin sellest juba teada saanud. See oli tohutu kergendus.“ Vahepeal jõudis hoiatussireen veel kaks korda üürata, olles registreerinud esmalt ühe ja siis veel kolme raketi stardi. Kuid teate järgi olid need teele saadetud ühest ja samast kohast. Petrov mõistis, et see pole võimalik.

Petrov sai noomituse ja jäi autasuta

Petrovile avaldati sõja ärahoidva otsuse eest kiitust, kuid ühtlasi sai ta ametliku noomituse, kuna polnud intsidenti valvežurnaali üles tähendanud. Hiljem selgus, et valehäire põhjuseks oli olnud pilvedest vastupeegeldav päikesekiir, mida luuresatelliit pidas raketistardiks. Petrovi sõnul lubati talle ka autasu, kuid sellest pidi ta suu puhtaks pühkima. Valveohvitseri ametlik tunnustamine tõmmanuks tähelepanu tema ülemustele ning radarisüsteemi välja töötanud prominentsete teadlaste apsakatele. Nii viidi kangelaslik valveohvitser üle vähemkaalukale tööpostile. Kuigi Petrov läks varakult pensionile, toonitas ta ikka, et erinevalt lääne ajakirjanduse väidetest polnud teda sõjaväest välja söödud.

2006. aastal andis Maailmakodanike Liit Petrovile New Yorgis ÜRO peakorteris üle kristallist auhinna, mis kujutab maakera hoidvat kätt. Graveeringul seisis „Inimesele, kes hoidis ära tuumasõja“. 2012 sai Petrov Saksa ekspresidendilt Roman Herzogilt maailma päästmise eest maineka Saksa meediaauhinna, millega oli varem autasustatud näiteks Nelson Mandelat ja Kofi Annani. 2013. aastal pälvis Petrov Dresdeni rahupreemia – 25 000 eurot ja väikese skulptuuri. Stanislav Petrov suri tänavu 19. mail Moskva-lähedases väikelinnas Frjazinos 77 aasta vanusena. Saksa dokfilmis „Mees, kes päästis maailma“ (2014) jäi ta endistviisi tagasihoidlikuks: „Ma pole end eales kangelaseks pidanud. Täitsin vaid oma kohust.“