Juhtkiri
20. september 2017, 19:23

Juhtkiri | Kas mure eestlaste toidulaua pärast on siiras? (5)

Unistus lookas poelettidest ja seal laiutavatest lääne kaupadest on tuttav vast igale eestlasele, kes elanud nõukaajal. Lookas poeletid tulid (kui ajutine võikriis välja arvata), ent ihaldatud lääne kaupadest jõudis tihtipeale kohale vaid pakend. Vähemalt nii väidavad Ungari, Bulgaaria, Tšehhi ja Slovakkia, mis on Euroopa Liidu tasemel tõstatanud teema, miks erineb paljude kodumaal müüdavate toidukaupade koostis sellest, mida müüakse vanas Euroopas, olgugi et pakend ja bränd on sama.

Võimalus müüa odavamalt ja täpselt kohalikule tarbijale sihitud maitseomadused – niimoodi õigustavad sellist vahetegemist toidutootjad. Maitse üle teatavasti ei vaielda, ent huvitav oleks teada, kuidas muudmoodi jõuti järeldusele, et slovakid tahavad oma kalapulkades vähem kala ning tšehhid šokolaadis vähem kakaod. Küsimus pole ainult selles, kas tegelik koostis kajastub täpselt pakendil, sest ühe osa tarbijate kohtlemine n-ö teise sordi inimestena pole aus ka siis, kui see on seaduslik, nagu pidas vajalikuks märkida isegi Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oma kõnes olukorrast Euroopa Liidus.

Pärast Junckeri jõulist sõnavõttu mõjub eriti kummastavalt leigus, millega on teemasse suhtunud eesistujariik Eesti. Nimelt puudub siinmail selgus isegi selles, kes peaks toidukvaliteedi uuringu enda kanda võtma. Vaevalt näeksime sellist kuuma kartuli veeretamist veterinaar- ja toiduameti, maaeluministeeriumi ja tarbijakaitseameti vahel siis, kui oma mehesõna ütleks peaminister Jüri Ratas. Põhjust häirekella lüüa on ka terviseministril Jevgeni Ossinovskil, kelle katsed korjata koolipuhvetitest saiakesed ja vähendada karastusjookide suhkrusisaldust mõjuvad pelgalt pisiparandustena ajal, kui kogu Ida-Euroopat nähakse langevat lääneriikide toidurassismi ohvriks. Rääkimata sellest, et piirikaubandust, mis Ossinovskil samuti pinnuks silmas, ei toida mitte ainult kaupade hinna-, vaid ka kvaliteedivahe.

Kuid mis kõige olulisem – valitsusel on hea võimalus näidata, et mure eestlaste toidulaua pärast püsib ka siis, kui riigieelarve täitmise küsimus üldse teemasse ei puutu.