Nelli Kalikova | Kas pedofiilid on rohkem kaitstud kui lapsed? (15)

Käiku läksid kõik parimad uuriva ajakirjanduse võtted: varjatud kaamerad ja kurjategijate jälitamine öistel Tallinna tänavatel, pedofiilide kaamera ette tirimine ja faktidega vastu seina surumine. Ka vastutavad ametkonnad seati ebamugavasse olukorda, kui nõuti selgeid vastuseid ja seisukohti. Seda kõike võis teha ainult väga noor inimene – nagu laps, kes ei karda veel kõrgust, ei taju ohtu endale ja oma elule, tormates pea ees vette tundmatus kohas.

Roolijoodik vangis, pedofiil vabaduses?

Probleemi paljastus, mis saatest vastu vaatas, ja see, kuidas reageerisid ametkonnad, on hämmastav. Pedofiil, kellele kohus on juba karistuseks vabadusekaotuse määranud, jalutab rahulikult linnas ringi ja ainult ennastsalgav ajakirjanik rikub tema mõnusat olemist. Ohver on sunnitud ise pedofiili paljastama ja temaga vaidlema, tõestamaks, et pilastused on aset leidnud, kuigi igas tsiviliseeritud riigis on ohvri küsitlus üks delikaatsemaid toiminguid, mida viivad läbi kogenud psühholoogid. Politseitöötajad, mitte ajakirjanik, peavad olema need, kes tõestavad pedofiili süütegusid ja loevad esitatud süüdistused talle ette, ja mitte ohver, kes endast välja läheb ja veel kord psühhotrauma saab.

Justiitsministeeriumi hambutu olek, ametniku leebe ja selles kontekstis kohatu naeratus selle asemel, et anda asjale tõsine ja seadusega kooskõlastatud hinnang, paneb mõtlema, kas selles asutuses ei ole asjad mitte kreenis –  napsitanud autojuhid vangi, pedofiilid vabadusse. Sinna juurde uskumatult loid ja mittemidagiütlev sõnavõtt Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunikult ning mitme ametkonna, nagu näiteks politsei- ja piirivalveameti ja õiguskantsleri büroo keeldumine kommentaaride andmisest. Selline häbelikkus ei sobi nii olulistele institutsioonidele, ka pressinõuniku selja taha pugemine ei ole eriti mehelik tegu. Arusaamatu on seegi, et endine laste ombudsman ja õiguskantsler Indrek Teder, kes pedofiili tööle võttis ja kümme aastat temaga kõrvuti töötas, ei söandanud asja seletada ega üldsuse ees oma pimeduse eest vabandust paluda.*

Alles pärast saadet lugesin internetist, et kohus oli saate esialgu keelanud ja Katrin Lusti oli ähvardatud isegi vabadusekaotusega eraellu tungimise eest. Õnneks leidis kohus endas nii palju mehisust ja vastutustunnet, et keeld tühistada.

Miks ma võtan seda teemat nii südamesse ja sellega juba teist korda ajakirjanduse poole pöördun? Esimene kord oli 2006. aastal, kui pedofiilia teema tõstatus ajakirjanduses seoses selleteemaliste kohtuasjadega. Olen oma esimeselt hariduselt lastearst ja mind on õpetatud, et lapse huvid on primaarsed ning nende kaitsmine on iga ausa inimese asi, sest laps ise ennast kaitsta ei oska ega saa. Tookord oli minu sõnum lapsevanematele, et nad oskaks last kuulata, väärkohtlemist vältida või seda vähemalt avastada ja sellele piir panna.

Praegu on minu sõnum Eesti riigile ja tema institutsioonidele – pommuudis, mille tõi meile kandikul ette Katrin Lust, peaks kihama panema kogu ühiskonna, lihtinimestest ajakirjanike ja valitseva eliidini. Ametnikest oli eespool juttu ja ma ausalt ei oska öelda, mis sellega teha. Kas me tõesti oleme jõudnud nn broilerite põlvkonna meelevalda, kus eurostandarditele vastava haridusega ametnikud on hingelt varateismelised, kes osava kantseliidiga uinutavad kuulajaid-vaatajaid ega vastuta mitte millegi eest?

Kui nemad on mannetud, siis miks magavad ühiskondlikud organisatsioonid, mis peaks olema rahva eestkostjad ja südametunnistus – kõik need lastekaitseorganisatsioonid, pereväärtuste kaitsjad, terve Eesti eest võitlejad jne? Pomm kukkus, kuid ei plahvatanud, vaikselt susises ja oligi kõik.

Minu etteheide kuulub ka ajakirjandusele, kuigi minu suhtumine meediasse on alati olnud hea, sest ajakirjanikud on läbi aegade olnud need, kes ei lasknud omal ajal bürokraatlikel  hammasratastel mind ja minuga seotud ühiskondlikke organisatsioone ja liikumisi hakklihaks tampida. Vaadake viimase paari kuu ajakirjandusmaastikku: valimised ja sellega seotud kaklused, mitte sisulised debatid või tulevikuvisioonid; narkomaania ja õnnetu süstlavahetus, millest jättis kirjutamata ainult erakordselt laisk kirjameister; teoreetiline turvaauk, millest on tehtud globaalne probleem, teadmata, kas seda üldse on või ei ole. Ja praktiliselt haudvaikus „ootamatult“ kerkinud pedofiilia probleemi teemal.

Pedofiiliat ei tohi maha vaikida

Me taotleme sündimuse suurenemist, kutsume üles täitma Eestimaad lastega ja samas ei tee väljagi, kui meie kõrval lapsi psüühiliselt sandistatakse – läbielatu mõjutab ohvrit kogu elu. Me mõõdame pidevalt oma saavutusi ja võrdleme end teiste riikidega, tahame teistest paremad olla. Võtkem siis ometi eeskuju riikidest, kus ei vaikita pedofiiliat maha, kus paljastatakse suured lastepilastajate võrgud, nagu Austrias, Inglismaal, Kanadas, Austraalias. Sellega tegelevad kõrgema taseme politseijõud, kasutades juurdluseks tehnikaid, mida tavaliselt seostatakse terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisega.

Pedofiilia on haigus, mille ravi on problemaatiline, kui mitte olematu. Niikaua kui pedofiil istub kodus ja kedagi ei puutu, on ta lihtsalt haige inimene. Nii kui ta võtab ette kas või ühe lapse, peab ta olema koheldud kui kurjategija ja saama vastava karistuse.

Koolid peavad sellest saatest saama tõsise õppetunni, sest aastakümneid koolis töötanud väidetav pedofiil on üle mõistuse, rääkimata, kui suur arv ohvreid võib selle taga peituda. Seda peavad kiivalt jälgima ka kõik lastele ja noortele mõeldud ürituste, laagrite ja suvekoolide organiseerijad. Ma ei kutsu üles nõiajahile, kuid eksimine võib viia dramaatiliste tagajärgedeni.

13 aastat tagasi arutati riigikogus muudatuste ettepanekuid, mis puudutasid alkoholireklaami ja alkoholiseadust. Neid ettepanekuid võis nimetada mikroskoopilisteks, sest nad piirasid alkoholi reklaami ja kättesaadavust ainult natuke. Minu õnnetuseks olin selle eelnõu ettekandja ja küsimustele vastaja. Sellist tormilist vastuseisu poleks ma iial oodanud ja see oli üks mu elu raskemaid kogemusi. Kümnete huvigruppide kirjad, tormilised esinemised, praktiliselt ühisrinne kitsendamiste vastu.

Siis sai mul hing täis ja ma ütlesin kantslist: „Endise lastearstina pean kurbusega tunnistama, kui palju advokaate on viinal ja kui vähe kaitsjaid on meie lastel“. Täna kinnitan oma sõnu ja lisan, et needki institutsioonid, kes on kohustatud meie lapsi kaitsma, ei tee seda ka praegu.

* Indrek Tederi kommentaar: "Selles artiklis on minu osas väärväide - nagu ma oleksin seal nimetatud pedofiili tööle vôtnud. Kinnitan, et osundatud isikut  ma ei ole tööle võtnud. See isik töötas Ôiguskantsleri kantseleis juba endise õiguskantseri Allar Jõksi ajal. Minu kohta tehtud väide on väär."