KANGELANE: koer ajas tüütu haukumisega pere üles ning päästis kindlast tulesurmast (10)

Ühel teisipäeva õhtul läks Parsonsite perekond Floridas varakult magama. Ent vaid mõni tund hiljem ärkas perenaine koera lakkamatu haukumise peale üles. Muidu küllaltki rahuliku iseloomuga taksi ja chihuahua segu krants oli tol ööl erakordselt rahutu, kirjutab USA Today.

„Ta ei jätnud järgi,“ meenutab peremees James. Perenaine Theresa otsustas järele vaadata, mis kutsale paanikat tekitas, ja hiilis tagumise veranda poole. Ehkki paar arvas, et koer ärritus mõne opossumi peale, oli tegelik vaatepilt märksa karmim – maja oli leekides.

„See oli leegimüür, mis oleks meid alla neelanud,“ räägib James majja sisse põlemise ohust. „Me saime õigel ajal välja,“ ohkab ta kergendatult. Õnnetuse päev langes kokku Theresa sünnipäevaga.

Tuletõrjuja Matt O'Brieni sõnul sai 111,4 ruutmeetrine maja tõsiselt kahjustada ning koos hävinenud varaga kannatab pere kahjusid umbes 71 200 euro eest.

Nad kaotasid tulekahjus pea kõik – mööbli, dokumendid, telefonid, mälestusesemed ning asjad, mida ei saa asendada, näiteks perekonna reliikviaks olnud Inglise teekomplekti. 

James läks kustutustööde järel otsima, mida leegid hävitada ei jõudnud, lootes leida oma naise ravimitopsi. Selle asemel leidis ta aga abikaasa kihla- ja abielusõrmuse.

Theresa on aga kurb, et tuleroaks läks üks eriline käevõru, mida naine kandis oma 14-aastase autistist poja Briani auks. Ka teised autismiteemalised mälestusesemed hävinesid.

Tuletõrjujatel õnnestus päästa ka mõned pildid, kuigi suurem osa perekonna fotoalbumitest hävis täielikult.

Asjade hävimisest hullem on aga tõsiasi, et pere on nüüd kodutu. Nii James kui Theresa on füüsilise puudega. Mees käib sageli haiglaravil seljaprobleemide pärast, naisel on neuroloogilised probleemid.

„Me lihtsalt vajame kohta, kus elada,“ ütles James, lisades, et autistist poja jaoks on stabiilne elukoht kõige olulisem. Igasugused muutused rutiinis võivad autistist pojale põhjustada emotsionaalseid raskusi. „Talle on raske seletada, mis juhtus, seega ta ei saa praegu aru,“ selgitas Theresa.

Ajutiselt saab pere peavarju naabermaja asukate juures, kes olid ka Parsonsite kodu päris omanikud. Kogukond pani poja meeleheaks rahad kokku ning ostis poisile uue mängukonsooli, samasuguse, mis tules hävis.

„Võtame päev korraga ja sammu haaval,“ ütles Theresa, kelle lootus vaatamata raskele olukorrale ei kao. Ta on tänulik, et pere koer nende elud päästis. „Kõik juhtub põhjusega, kuid me ei tea, mis selle tagajärjed veel on...“