Joel Lindpere kaksikutest: jõusaalis hantlitega rügada on palju lihtsam kui lapsi tassida

Märtsi lõpus said Lindpered lisa. Ilmavalgust nägid poolteist kuud enneaegselt sündinud kaksikud Jonel ja Jesse. Põnevate nimede taga on lihtsad põhjused. Joeli abikaasa ning beebiduo ema Julia teadis, et üks lastest peab raudpolt Jesse olema. Jonel aga valis endale nime ise. Muidugi piltlikult.

„Vaatasime teisele poisile peale sündi otsa ja arstid ütlesid, et ta on väga minu näoga,“ räägib mees isuga. „Ta on ikka päris koopia, kutsun teda „väike issi““!

Joel tõdeb, et kahe põnniga on kõvasti askeldamist.

„Kui söögiaeg on ja ema lähedal pole, siis tuleb ikka tund aega järjest tantsida, higimull otsa ees,“ muigab mees, kel varasemast 12aastane võsuke Juan. „Pole midagi öelda, jõusaalis hantlitega rügada on palju lihtsam, kui tassida kaht sellist mõnusat poissi. Päris suur töö on, aga vanaema on suureks abiks ja saame hakkama. Võimalusel jään tihti tööle hiljaks, sest hommikused toimetused teen lastega ära.“

Kümnendi alguses New York Red Bullsi rivistuses suurlinna glamuuri mekkinud poolkaitsja on Eesti eluga rahul. Võib-olla läheb ta ühel päeval laia maailma kogemuste jahile, kuid praegu on ta Tallinna Kalevi vutiklubi spordidirektori ning Eesti U19 koondise abitreenerina oma koha leidnud. Pealegi ei pea siin võitlema loodusjõudude ega madude ja lõvidega! Ainult lörtsi on liiga palju, aga see on köömes selle kõrval, mida ta Ameerikas elades koges.

Miki Hiir tormi käes

Viimasel ajal on seal kandis hirmu külvanud orkaanid Harvey ja Irma, neil päevil möllab Kariibidel Maria. Oma rajukogemusi meenutas karjääri jooksul Eesti koondises 107 mänguga 7 väravat löönud mees innuga. Kui kogenumad tormihundid pakkisid enne maru oma asjad kokku ning vurasid autoga ohukohast eemale, siis Lindpere jäi 2011. aastal New Yorki raputanud orkaani Irene ajal linna.

„Inimesed küsisid, et Joel, kuhu sa lähed,“ meenutab ta muigega. „Ma ütlesin, kuhu ma lähen? Mul kivimaja, pole kuhugi vaja minna. Jäin nagu Miki Hiir sinna tormi kätte. Sellist rumalat ja uudishimulikku eestlast nagu mind lausa huvitas see. Ma käisin tormi ajal ringi ja vaatasin, et suured puud ja elektriliinid on maas, uputab ja ajab üle ja kõik on tühi ja kadunud.

Ei, mul polnud vaja kõvasti süüa varuks osta ja kui see tormi läbi oli, siis mingil hetkel enam sooja vett ei olnud, süüa ei olnud, küünlad olid otsas, autoga kuhugi minna ei olnud, sest bensiinijaamad olid nädal aega kinni. Kui soe vesi tagasi tuli, siis lasin vannil muudkui joosta, et oleks toas vähegi soe.“

Mullu Ameerika Ühendriikides viibides kimbutas Lindpere orkaan nimega Matthew. Metsiku tormi eest päästis Joeli korvpallisaali meisterdatud varjupaik, kus oli hädas inimeste tarbeks kõik vajalik olemas – puhtad voodilinad, rätikud, söök, jook, hambaharjad, šampoonid jne. Sinna jõudmine oli aga paras katsumus.

„Tõesti, sõidad ja konkreetselt suured puud kukuvad samal ajal ja sõidadki vahepeal nii puudest mööda, et keegi ütleb, et puu kukub ja siis teed väikese jõnksu,“ meenutab mees uskumatut kogemust.

***

Oma lahkumismängu pidas Joel Lindpere mullu juunis Andorra vastu. Kas ta ei kibele taas platsile?

„Kui vaatan neid murumänge, kus rivaalid mängivad, tuleb korra isu, vaatan, et kurat, ma saaks nii hästi täna hakkama seal,“ muigab mees. „Aga kui ma pingutan aasta või kaks ja jätan muud asjad tagaplaanile, siis mis see mulle annab? Täna näen, et saan oma panuse teistmoodi anda.“

Karjääri jooksul kimbutas teda valu tegev selg. Seni on aidanud golf ja arstid, kuigi operatsioonile pole ta siiani jõudnud.  

„Ei taha teha, peaksin siis olema poolteist-kaks kuud laste tõstmisest eemal,“ pajatab ta ning muigab. „Abikaasa poolt on ammu kriips peal. Lapsed enne, siis tervis!“

Õhtulehe jalgpallisaade «Kolmas poolaeg» on eetris igal neljapäeval ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee