„Appi, kas tõesti sunnitakse minu laps kutsekooli, kui tal juhtub, et ei tule selline hinne kokku,“ ahastab 3aastase ja 5aastase ema. „Kutsekooli! Õudne! Mida seal üldse õpetatakse? Juuksureid ja koristajaid? Minu laps ei hakka ju sellist tööd tegema.“
Diskrimineerimine! Jälle diskrimineerimine!
„See on puhas diskrimineerimine, hinnete järgi nüüd niimoodi,“ karjatab teine. Temal lapsi ei ole, ent kõik koolid on ta maksimumhinnetega lõpetanud. Huvitav, sõna diskrimineerimine on saanud viimasel ajal nagu sidesõnaks?
Nii palju on ahistatud liike ja olukordi, kus peaks tõusma tagajalgadele - haridus, hõberemmelgad, võihind, EKRE, graffitid. Nagu oleks maailm muutunud üheks pidevaks kohtuprotsessiks, mille eesmärk on luua tasakaal ahistatute ja kurja maailma vahel.
„Ja mis poistest saab, siis ei saa enam ükski neist gümnaasiumi sisse,“ ohkab kolmas. Kahe poja ema. „Kutsekool - vastik-vastik-vastik.“ Mhm hiljaaegu ütles sama daam, et laste lauluringis käivad poisid on tulevased homod ja tema pojad tunnevad ainult jalgpalli vastu huvi.
Juba 7-aastaselt on vanemad neile nii šovinistliku maailma loonud, et muusika homodele ja sport tõelistele meestele? Aga sellise sisendiga olekski ju lihtne olla pigem lihtsal tootval tööl?
„No ma ei tea, need kolmesed võiks ju kusagil mujal lohiseda kui gümnaasiumis, kui nad ei tea mida endaga peale hakata ja keda vanemad sinna sunnivad, „ ütleb psühholoog, kes käib tool gümnaasiumis.
„Saksamaal sünnib see valik väga varajases nooruses. Selline gümnasist lohiseb samamoodi ka ülikoolis mõnel madala sisendiga alal edasi ja tea, mida endaga peale hakata ka edaspidi, palju neid kunagi üldse tööle jõuab.“ Seltskond vakatab ja vaatab kõrvale ning vahetab teemat- ebamugav ju.
Või nagu ei näeks enamik Eesti gümnaasiume (ka ilma keskmise hinde nõudeta) juba praegu välja nagu aadlipreilide pansionaadid, kuhu on eksinud ära üksikud noormehed. Kes omakorda ilmselt pehmetest väärtustest lähtudes on võtnud sajaprotsendilise maksimumi ka tähelepanust, mis saab osaks haruldastele liikidele. Ülikoolidest ma ei räägigi.
Mees ülikoolis- mõtelge!
Ühes kõrgkooli magistriseminaris olid meil kehtestatud karmid nõuded. Kohalkäimise, tööde tähtaegade, loetud kirjanduses osas. Kõik see kehtis kuni viimasel kahel seminaril ilmus välja ainus registreerunud noormees. Kes hakkas oma olemasolu tõestama kõige triviaalsemate käibetõdedega. Muidu terava keelega õppejõud ainult muheles kohtlaselt.
Ja kas „mees“ sai hoolimata kõigi tingimuste täitmatajätmisest oma aine arvestatud? Muidugi! Tal on ju palju tööd, ütles õppejõud häbelikult. Nagu teised ja temast vanemadki daamid sel seminaril ei oleks laste ja töö kõrvalt õppinud. Nende töö või asi! Vaat üksikul mehel on töö ja elu!
Samas - mis sunnib täiesti arukaid kõrgharidusega naisi tõusma poiste kaitsele nagu müür? Peenis ei ole ju puue ja noormehed haridussüsteemis õrn ja kaitsmist vajav liik? Vaid sada aastat tagasi olid enamik gümnasiste poisid nagu ka üliõpilased. Mis siis vahepeal juhtus? Sünnib ju poisse ikka samavõrd või enamgi kui tüdrukuid.
Või elab ühiskond ikka veel läbi poole sajandi tagust traumat ja meestepõuda, kui sõda, küüditamine ja läände pagemine viisid kõik munadega mehed minema? Pärast seda on iga meessoost olend haruldus?
Keskmine kool toodab
Mulle tundub, et enamik õpetajaid teeb koolis oma tööd hirmu ja ahistatuse paines. Et jumala eest keegi end puudutuna ei tunneks. Paned kahe, laps näpib natuke telefoni ja juba lendab ema vahetunniks ukse taha, et miks nii? Parem ikka tasa ja targu.
Aga kas mitte pidevalt järeleandmisi tehes ei lähe oskused ja teadmised kolinal allamäge? Kujundav hindamine võib-olla säästab kellegi tundeid, aga millal siis saabub valmidus kokku puutuda reaalsusega? Et siis avastada, et appi, sain hindeks 2 või 3 ja mis nüüd siis valesti läks? Kas peab kohe psühholoogi juurde aja kinni panema?
Tuttav tuli lastega Lääne-Euroopast Eestisse elama ja avastas, et siinne kool on laste suhtes erakordselt nõudlik - jookse kilomeeter, heegelda, oska ujuda! Miks peaks, mujal tegutsed nagu nokk loodud, hea kui kirjaoskuse ja matemaatika enam-vähem selgeks saad.
Nii piinlik kui ka ei ole, mulle meeldib meie nõudlik haridussüsteem, hindamine, kehalise kasvatuse normid. Või see, mis sellest veel järgi on jäänud. Ei usu, et keegi neid täites millestki ilma jääks. Pigem toidab pidev järeleandmiste tegemine abitust, minnalaskmist, keskpärasust, labasust ja lollust.
Äkki on need head tulemuses PISA testides seotud ikkagi konservatiivse haridusmudeliga, kus on autoriteetsed õpetajad, mitte mängukaaslased? Miks muidu on Aasia ja Eesti nii ühel joonel?
Poistele ja tüdrukutele kehtivad erinevad kriteeriumid koolieas mõjutavad otseselt hilisemat kooselude n.ö. vormistamist ja püsimist. Sest selleks ajaks kui saadakse täiskasvanuks, elavad mehed ja naised Eestis suhteliselt erinevates mõttemallides: ühtedele on õpetatud, et peab pingutama, teised teavad, et saab ka niisama... kui oskad...või et ühiskond peaks põhiliselt hindama nende alfalikke käitumismustereid ja nad peaksid saama enda kõrge töötasu selle eest. Kuna naisi treenib me koolisüsteem pingutama, siis nad saavadki enda asjadega järjest ja järjest enam üksi hakkama ja seega mehed muutuvad neile reaalseks koormaks... sellel on otsene tagajärg, miks meil nii paljud kooselud purunevad, tänapäeva kiires elutempos mul peab olema siiski elukaaslasest tuge igas asjas...vastasel korral pole mõtet koos elada. Ma olen ise proovinud ekspertimendi mõttes läbi mitu nädalat nii, et ma ei võta üldse osa kooselus vajalikest elementaarsetest majapidamistöödest-mul juba ühe nädalaga tekkis täielik joovastus, mis siis kui ma saaksin terve elu nii elada, et keegi teine teeb, lihtsalt sest ta on naine. Ma olen läinud pärast tööd trenni mitmeks tunniks, tulnud kell 9 ja toad on korras, söök on laual. Ma pole pidanud midagi tegema. Kes ei tahaks nii elada? :)
Rääkida sellest, et hinded pole poistele olulised, siis õppimine kui selline on tegelikult aju arendamine, kas poiste aju areneb iseenesest ja kas arenemata ajuga, lihtsalt õpitud stereotüüpidel ja instinktidel baseeruv isik on kuidagi ihaldusväärne variant pere loomiseks? Ei, ma ei arva, et iga kolme pärast peab nädal aega patja nutma aga kool on siiski arenemiseks, õppimiseks ja pingutamiseks mõeldud ja öelda, et poistele on see kuidagi häbiväärne, sest neist kõikidest saavad kunagi ettevõtjad lihtsalt enda soo tõttu, on absurd... Seega, see latt, mis on nii kõrgel ja millega meil konservatiivid naisi peksavad, seatakse tulevastele naistele juba vähemalt algklassides...
Minge lakkige oma geelküüsi ja näppige oma järelmaksuga ostetud aifõuni edasi, muuga te silma paista ju ei suuda :D