Rait Rikberg Meneni Prefaxise särgis. Foto: Facebook | Rait Rikberg
Võrkpall
24. september 2017, 14:24

35aastasena välismaal debüteerinud Rait Rikberg: nuriseda ei saa, aga autoga mängul käia on naljakas

Eile oli Rait Rikbergi elus tähtis päev, nimelt astus mees esmakordselt oma pika vollekarjääri jooksul välismaal palliplatsile, sedapuhku Belgias Meneni Prefaxise ridades. 

16 aastat Tartus pallinud libero tegi suvel oma karjääris täieliku kannapöörde kui kirjutas alla välislepingule. Eile saigi Rikberg ka esimesed tuleristsed uues klubis, kui Belgia liiga avakohtumises alistas mehe leivaisa Prefaxis mulluse kaheksanda koha meeskonna Zoerseli 3:1 (25:22, 26:24, 23:25, 25:22). 

"Närvipinget ei olnud, aga väike ootusärevus oli loomulikult sees," sõnas Rikberg mängupäeva järgselt. "Ikkagi esimene mäng ja soov hästi alustada kihas sees. Õnneks see ka õnnestus, kuigi mäng kõige lihtsam polnud. Zoersel oleks pidanud olema küll eeldatavalt lihtsam vastane, kuid Belgias pidavat nõrgematega kodusaalis alati tükk tegemist olema."

"Ise näitasime korraliku mängu ja edu oli igas geimis sees, kuid nagu ikka käib mäng tõusude-mõõnadega ja iga geimi 20ndaks punktiks olid vastased järgi jõudnud," jätkas Rikberg. "Selline klassikaline poolamatöör meeskond, kes kodusaalis täiega rabeleb ja endast alati 110% annab. Ega need pallid eile väga kergelt nende poolele maha ei jäänud, mõnus pusimine oli."

Praeguseks on Eesti koondislane Belgias veetnud 20 päeva ning kuigi esmamulje on mehe jaoks peamiselt positiivne, leidub asju, mis vajavad ka harjumist. 

"Hästi pikad trennid on siin," nentis Rikberg. "Kaks korda nädalas on neljatunnised trennid, kus alguses jõusaal ning seejärel lähme otse pallisaali. Ülejäänud päevad on ikka traditsiooniline hommik ja õhtu süsteem."

"Samamoodi pole mängupäeva hommikul trenni. Nii koondises kui Tartus olen sellega nii ära harjunud, et kerge pallitrenn ja seejärel väike uinak. Kuna ma siin aga elan ka üksi, siis sisuliselt passisin terve päeva maha. Tõsi, väikese jalutuskäigu tegin ka enne mängu," selgitas Rikberg harjumatuid tavasid. 

Bussi pole, aga autosid see-eest lausa kolm

Kõige kummalisem nähtus selgus aga alles eile. Kui Euroopa tippliigades ning isegi Eestis ollakse harjunud, et võõrsil mängule sõidetakse ikka ühtselt klubi bussiga, siis Meneni meeskonnal oma sõiduvahendit pole. Liigeldakse tiimi poolt väljastatud autodega. 

"Eile hakkasime 20.30 algavaks mänguks kell 17 juba liikuma", muheles Rikberg. "Sõitsime kolme autoga. Teed on küll uued ja mõnusad, aga kitsast autost otse mängule minna oli päris omamoodi kogemus."

Aga kes siis roolib? "Üldiselt mängijad rooli ei roni, kui siis mõni noorem," jätkab libero. "Minagi haakisin ennast eile füsioterapeudi masinasse. Kui ise peaks sõitma, niigi uus riik ja uued teed, siis oleks ikka päris karm."

Belgia liigas on aastast-aastasse omavahel medaleid jaganud kolm suurt - Maaseik, Roeselare ja Lindemans Aalst. Ilmselt ei juhtu imet ka tänavu, kuid väikestviisi unistatakse ikkagi. 

"Klubi juhtkonnal oli tagasihoidlik plaani kuue hulke jõuda," selgitas eestlane hooaja plaane. "Tasub ikkagi realist olla, Maaseiki ja Roeselaret on raske edestada, aga neljas koht peaks ikkagi sihks olema ja hea õnne korral, miks mitte ka kolmas positsioon. 

Kokkuvõttes on Rikberg oma senise Belgia kogemusega vägagi rahul. "Tingimused, mis mulle loodud, on väga okeid," kinnitas eestlane. "Millegi üle nuriseda oleks pigem patt."