„Narkomaania küüsi langeb järjest rohkem eestlasi!“, „Nüüd on fentanüül jõudnud ka eesti noorteni!“ – loosunglaused, mis peaksid rõhutama seda, et nüüd on asi tõsine. Enam ei ole haigus nende probleem, see on nüüd meie õuel.
Jalad kõhu alt välja, hakkame tegelema ja arutlema, sest kui eestlane süstla otsa satub, siis tuleb ta sealt päästa. Kuniks narkomaania ohver oli Vasja Narvast, oli tegemist kurva ja tülika probleemiga. Kui rõhutatakse, et nüüd surevad ka Andrused ja Martinid, siis tulevad mängu uhked sõnad, nagu epideemia ja fentanüülikriis.
Fentanüülikriisis sõna võtvad arvamusliidrid ja eksperdid soovivad parimaid lahendusi, kuid tragöödiast rääkides jätab vene kogukonna teisejärgulisena kohtlemine hädavajalikust empaatiast ilma need, kes väärivad seda täpselt sama palju kui iga teine narkomaania ohver. Uimastid ei ole hakanud tapma meid, kui enne tapsid neid. Uimastid on alati tapnud inimesi.
Kommentaarid