„Primadonnad on need, kelle peale teater repertuaari ehitab. Lisl Lindau ei ole primadonna. Lindau on Suur Näitleja.“ (1)

„Lindau on tige ja tülikas inimene,“ kirjeldas teatrilegend Voldemar Panso pool sajandit tagasi Lisl Lindaud nöökamisi. „Nii tige, et vahel saab iseendagi peale tigedaks. Valskust ei salli. Ka siis, kui ise laval valetab, läheb tujust ära. Kõige hullem on see, et ütleb, mida mõtleb, ja vabandust ei palu. Ta armastab kiindunult oma kutset, šampanjat ja lapselast. Peolt lahkub viimasena ja sukkades. Proovil on esimene, kui magama ei jää.“

Selles pikas, miinusmärkidest kirendavas iseloomustuses lisas Panso, et haletsemist ja väikesi rolle Lindau ei sallivat. „Ütles, et kui rolle enam ei anta, läheb metsa nagu hunt, aga paluma rolli ei tule. Tal on kõik voorused ja puudused, mis on olemas sajaprotsendilisel näitlejanatuuril. See teeb ta armastusväärseks ja kohutavaks.“