Rait Ratasepp – ultratriatleet, kes kombib inimvõimete piire

38 kilomeetri ujumise, 1800 kilomeetri rattasõidu ja 422 kilomeetri jooksu läbimiseks kulus tartlasest spordimehel Rait Ratasepal Šveitsis toimunud raudmeeste võistlustel 234 tundi, 31 minutit ja 15 sekundit ehk vähem kui kümme ööpäeva. Tähelepanuväärne on seegi, et kogu selle aja jooksul oli tal uneaega 30 tundi ehk keskmiselt kolm tundi ööpäevas.

Eesti oli saanud endale uue sangari, sest ükski eestlane polnud kunagi varem isegi üritanud millegi nii uskumatuga hakkama saada. Siiski pole see Eesti eripära, et ultratriatleedist saab rahvuskangelane. Sealsamas Šveitsis oli kohal näiteks üks portugallane, kes tegi esimesena oma rahva hulgast läbi kolmekordse täispika triatloni. Ja isegi hoolimata sellest, et ta lõpetas üsna ajalimiidi lõpus, oli ka tema Ratasepa sõnul oma kodumaal täielik kangelane.

Kuigi Ratasepp töötab igapäevaselt juristina, on tema üks suurimaid kirgi elus sportimine. Kui 34-aastane mees tegeles esialgu ultrajooksudega, siis viis aastat tagasi kuulis ta, et üks eestlane proovis hakkama saada ultratriatloni kõige esimese astme ehk kahekordse täispika triatloni läbimisega. „Temalt uurisingi, et mida see ala endast täpsemalt kujutab. Juba siis teadsin, et peaks proovima ja nii see vaikselt läks,“ meenutab Ratasepp erilise spordiala juurde jõudmist.

Võitles alajahtumisega

Viis aastat hiljem on temast saanud ülikõva triatleet. Kas ta ise ikka on takkajärgi aru saanud, kuidas sai hakkama kümnekordse täispika triatloni läbimisega? „Olin võistlustel varem kokku puutunud inimestega, kes olid teinud kümnekordset täispikka triatloni ja isegi hullemaid asju. Kõigega on nii, et kui oled seltskonnas, kus sellised asjad on iseenesestmõistetavad ja keegi ei kahtle nende tegemises, siis hakkadki samamoodi mõtlema,“ tunnistab raudmees. Needsamad kaasvõistlejad on mehe jaoks suurimad inspireerijad. „Suurepärane on näha, et veel ka 50–60-aastasena on sul võimalik teha asju, mida mina teen ja veel ülihästi. See just ongi see, mis mind ultratriatloni võistlustele tagasi kutsub,“ räägib triatleet. Tema jaoks ei olnud ülipika distantsi lõpetamises midagi üllatusliku. „Olin treeninud aasta jooksul piisavalt ekstreemselt. Läbitegemises ma ei kahelnud ja ajalimiiti jäi piisavalt. Pigem huvitas mind distantsi võimalikult kiire läbimine,“ meenutab Ratasepp oma ootusi.

Mis seal salata, mehe ambitsioonid olid suured: ta tahtis saada maailmas esimeseks raudmeheks, kes on kümnekordse täispika triatloni läbinud kaheksa ööpäevaga. Paraku tuli kõva tagasilöök juba ujumises, kus Ratasepp võitles alajahtumisega. Suure vea tegi ta sellega, et osales 16 päeva enne triatloni Saksamaal ühel võistlusel. Seetõttu jäid tegemata ujumistreeningud, mis nägid ette rohkem kui kahekümnekilomeetriseid otsi. „Vees oli mul seetõttu kõige raskem. Kui sa ei ole piisavalt oma käsi vastupidavaks treeninud, tekib probleem, et ei jõua enam mingist hetkest neid nii kiiresti liigutada, et keha suudaks sooja toota ja tekib alajahtumine. Sellega tõuseb keha energiavajadus hüppeliselt,“ selgitab mees võistlusel tekkinud rasket olukorda.

Nii oli vägeva sihiga võistlusele läinud mees ujumise järel väga keerulises seisus. Iga teine vend oleks katkestanud, aga raudmeestele selline mõte nii kergelt pähe ei tule. Rattasõitki oli üks suur kannatamine ja alles jooksurajale siirdudes oli Ratasepa seisund taastunud. Kuigi maailmarekord jäi sündimata, täitis Ratasepp oma teise suure eesmärgi: ta ei hakanud jooksurajal kordagi kõndima, vaid ainult jooksis. „Mulle meeldib neid kolme ala teha nii, nagu need ametlikult on, mitte minna sinna kõndima,“ tõdeb atleet.

Mis on taolise eneseületuse suurim motiveerija? „Väga oluline on see, et mulle lihtsalt meeldib sporti teha. Triatloni kõik kolm ala on väga meeldivad. Mulle meeldib neid harrastada ka nii, et mingit eesmärki ei ole. Aga veel parem on, kui on eesmärk. Kui kogu aeg teha asju, mida juba oled teinud, siis see emotsioon ei saa olla nii võimas, kui panna ennast täiesti uude olukorda. Seisu, kus sa varem ei ole olnud ja siis see ära teha,“ avab spordimees oma filosoofiat.

Raskeks läheb alati

Ta naudib ka seda, kuidas suure eneseületamise korral aju petab keha kavalalt ära: „ See on niimoodi, et kui varem tegin maratoni või täispika triatloni läbi, siis järgmine päev oli hull seis. Aga mõnus teadmine on see, et olgu seis kui tahes hull, kehv olla on niikaua, kuni sa ei liigu. Keha võib küll olla keerulises olukorras, aga see ei takista liikumast. Ja kui oled liikumises, saad aru, et keha taastubki nii kõige paremini.“

Kuigi vaat et iga spordiala puhul võib öelda, et tipptegijad on justkui inimvõimete piiride kompajad, siis tundub, et just ultratriatleetide kohta võib seda väljendit kasutada kõige rohkem. Ratasepp on mees, kes ei piirdu sugugi ainult võistlustel endast maksimumi andmisega. Ka treeningud katsub ta teha võimalikult ekstreemseteks ja end proovile panna. Näiteks on ta katsetanud, kui palju suudab ööpäevaga kilomeetreid läbida. „Lihtsalt huvitav on vaadata, kuidas jaksad järjest kaugemale minna,“ tõdeb mees.

Ratasepp tunnistab, et võistluseks valmistumise taga on palju tööd ja seetõttu ei saagi tekkida mõtet võistlusel kergekäeliselt alla anda. „Kui sa pühendumusega võistluseks ei valmistu ja sul läheb võistluse ajal raskeks, on väga lihtne mõelda, et ma ei olegi selleks valmis ja parem katkestan. Kui aga oled tohutu töö ära teinud, siis ei saa esimese raskuse peale alla anda,“ avab Ratasepp ala tausta.

Kas vahel võistluse ajal selliseid mõtteid ei teki, et miks kurat ma pean seda tegema? Ratasepp vastab eitavalt. Aga see ei tähenda, nagu raskusi ette ei tuleks. „Olen lihtsalt niimoodi üle, et mõtlen, kui palju mul on juba maad läbitud. Ja mingil hetkel raske hetk taandub. Raskel hetkel ei tasu mõelda, et oi kui raske on, tasub mõelda kasvõi ühele konkreetsele ringile või viia üldse oma mõtted eemale,“ tõdeb triatleet.

Ultatriatlonis on Ratasepa sõnul ka niimoodi, et distantsi jooksul tuleb osata eesmärgid vastavalt võistluse käigule ümber seada ja olla ka uue eesmärgiga rahul. Ta lisab, et ultratriatloniga tegelevaid inimesi iseloomustab see, et raskel hetkel ei hakka nad mõtlema, et miks nad seda teevad: „Kui selline katsumus ette võtta, siis tuleb endale kohe selgeks teha, et ei ole võimalik end füüsiliselt ja vaimselt sellisesse seisundisse viia, et võistlusel ei tulegi ühtegi rasket hetke. See ei saagi olla su eemärk, sest seda ei suudagi sa kunagi saavutada. Treeningute eesmärk saab olla vaid see, et viia ennast nii keerulisse olukorda, et näha, kuidas sa nende raskustega toime tuled. Kui küsida kelleltki, kes ultratriatloni on teinud, et kas raskeks ka läks, siis see on vale küsimus. Pigem tuleb küsida, et kui palju kordi läks raskeks. Tuleb ennast selleks ette valmistada, et sul läheb kindlasti raskeks ja sul tuleb ette midagi sellist, mida sa pole kunagi kogenud. Sa pead treenima, et nendest raskustest võistluse ajal üle olla.“

Tõsi, mõistagi ei hakanud Ratasepp endale kunstlikult enne võistlust unevõlga tekitama, et näha, kas ta sellega ikka toime tuleb. „Minu hinnangul ei ole mõtet seda kuidagi ette treenida ja ma ei kujuta ka ette, kuidas selline treening välja näeb ja mis selle mõte on. Magamatusest taastumine on väga keeruline protsess. Mul on võistluse järel unerütmi tagasisaamiseks põhimõtteliselt siiamaani aega läinud. Kui teed seda treeningute ajal, siis sa ei saa ennast füüsiliselt ette valmistada. Unetus mõjutab vaimset seisundit, aga vaimset seisundit on võimalik treenida pikkade füüsiliste pingutustega, mitte unega jamama hakates,“ selgitab triatleet karmi ala vahest karmimat tahku.

Kui praeguseks, kuu aega pärast ajaloolist võistlust, on Ratasepp oma unerežiimi taas enam-vähem paika saanud, siis oktoobri lõpus toimuv Haanja 100 jooksuvõistlus annab hea pildi, kas ka mehe kannatamisvõime on taastunud. „Suure pingutuse järel võtab hästi kaua aega just vaimse pingutusvõime taastumine. Kui tuua näide, siis kui joosta näiteks ühes kuus kaks korda maratoni, suudaks sportlane need tõenäoliselt joosta füüsilise poole pealt mõlemad ühtemoodi hästi. Küsimus on selles, et kui sa esimeses jooksus paned tohutu pingutuse välja, siis tõenäoliselt teisel korral sa seda ei suuda. Asi ei jää füüsise taha, just kannatamisvõime taastub päris kaua.“

Kuidaas aega leida?

Kuidas ta pikkadeks treeninguteks aja leiab, tekib lugejal lõpuks õigustatud küsimus. Tuleb välja, et jõuab, kui aega hästi planeerida. „Üldiselt olen päeva esimese poole töö juures ja intensiivsel treeningperioodil kulub teine pool trennide peale. Teen kõiki kolme ala üksteise järel ja nii ei kaota aega treeningutele mineku ja tuleku peale. Õhtul katsun juba kodus olla. Vabal ajal mul muid suuri hobisid ei olegi, mul ei ole näiteks teleka vaatamise harjumust, isegi mitte spordi jälgimise harjumust. Kõige rohkem meeldib ikka ise sporti teha. Muidugi tahaks ka sporti vaadata, aga pean olema realistlik ja saan aru, et see ei vii mind kuidagi edasi. Mulle annab rohkem emotsioone ikkagi isetegemine,“ tõdeb 9-kuulise poja Rasmuse isa.

Mõistagi annab treeninguid kasulike sõitudega klapitada. Näiteks suviti käib triatleet sagedasti elukaaslase Virge vanemate juures Pärnus. Kui ülejäänud seltskond sõidab kohale autoga, siis tema rattaga. Mõnevõrra üllatuslikult möödub aga mehe enamik treeningtunde sisetingimustes: „Eestis olles treenin kõige rohkem ikkagi Arcticu spordiklubis. Talvisel ajal jooksen sees, kuna mul on vaja joosta tingimustes ja kiirusega, mida saan ka võistlusel hoida. Seetõttu ei saa ma välja minna nagu kubujuss ja libedaga joosta. Väljas saan teha taastava eesmärgiga trenne, kus aeg ja kiirus ei ole olulised. Ratast sõidan aga kodus pukil ja lisaks käin talvel laagrites.“

-------------------------------

Populaarsed kajastused

Rait Ratasepa tegemisi jälgisid Šveitsi võistluse ajal isegi paljud välismaalased, sest ta oli üks vähestest võistlejatest, kelle tiimis olid eraldi inimesed, kes tegelesidki tema võistluse kajastamisega. „Teistel võistlejatel oli tiimis üks-kaks liiget, aga kui tahad korralikku kajastust, siis on vaja üht-kaht lisainimest. Olen ise proovinud jälgida kolmekordse täispika triatloni võistlust, aga see on tüütu, millestki ei saa aru, miks on paus, mis olekus on sportlased. Kui see tuua kõik inimesele kätte, muutub ala kaasahaaravaks,“ räägib Ratasepp, miks tema jaoks on tähtis oma võistlemise kajastamine. Mehe sõnul juhtub ultratrialtonis väga palju. „Pööran meediale suurt tähelepanu, aga tundub, et seda saab veelgi huvitavamaks teha.“

-----------------------------

85 unetunnist sai 30 tundi

Rait Ratasepp kirjutas oma blogis, et kui tavaoludes jääks ta unetundide arv kümne päeva jooksul suurusjärku 85 tundi, siis võistluse käigus magas ta 29 tundi ja 41 minutit.

„Rattasõidu lõpuks oli unevõlg meeletu ning esmakordselt sain kogeda seda, mida niivõrd väsinud seisund peas põhjustab. Nimelt rattasõidu viimastel ringidel tekkis lühikeseks ajaks täiesti peata olek, sest korraks ma ei mõistnud, miks ma rattaga sõidan, kus ma üldse olen ja mis ma siin teen. Pärast „väikest“ meeltesegadust oli mul raskusi meenutamisega, kui palju rattaringe mul ja teistel sõita oli jäänud,“ meenutab sportlane blogis raitratasepp.ee/blog üht keerulisemat hetke.

--------------------------------

Mida ta kuulas?

Piltidelt on näha, kuidas Rait Ratasepp kümnekordse ultratriatloni jooksudistantsil kõrvaklappidega muusikat kuulab. Mida ta kuulas? „See oli täiesti suvaline n-ö seinast seina muusika, mille oli kokku pannud üks mu toetusmeeskonna liige, mitte mina ise. Muusikat kuulasin väga vähe ning ennekõike treenin ja võistlen muusikata. Nüüd sai esimest korda võistluse ajal proovitud, kuid väga pikalt mitte, sest pigem segas peas kõmisev muusika oma mõtete mõtlemist ja kuulmist,“ vastab Ratasepp.

Ratasepa tiim

Rait Ratasepa tiimi kuulusid Šveitsis tema elukaaslane Virge Tamme, lisaks Sander Hannus, Jürgen Soo, Tarmo Tikk, Jass Kivitar, Kati Seeme. „Virge ja Kati hoolitseid toidvalmistamise eest, varustuse pesemise, toidu ja muu vajaliku kraami toomise eest. Sander, Jürgen, Tarmo ja Jass olid kahe kaupa vaheldumisi mind kohapeal toetamas - seades toitu ja riideid valmis ning lahendades kõiksugu muid jooksvalt tekkivaid küsimusi. Lisaks täitis Jass ka füsioterapeudi ülesandeid ning aitas mu lihased keerulisest olukorrast taas töökorda saada,“ kiidab Ratasepp oma abimehi. Triatleedi ujumistreeneriks on Jüri Käen, kes nõustab teda ka muudes küsimustes, näiteks selgitab lahti vereanalüüside tulemused.