Kelly Sildaru õhulennud on alati ohtlikud ja riskide maandamiseks peab vigastused täielikult välja ravima. Foto: Stanislav Moshkov
Spordiblogi
2. oktoober 2017, 00:10

Ville Arike | Valter Külvetilt Kelly Sildarule (2)

Lugejale hakatuseks viktoriiniküsimus: mis rahvusest sportlane hoiab enda käes alla 18aastaste noorte maailma tipptulemust kümnevõistluses? Kui niimoodi küsida, ütlevad ilmselt paljud: eestlane. Nii ongi. 1981. aastal sai Valter Külvet 17 ja poole aasta vanusena kokku tänapäeva punktitabeli järgi 8104 punkti, tulles Eesti täiskasvanute meistriks. Ta viis aastaid hiljem isikliku margi 8506ni, mis on tänapäevani Eesti kõigi aegade kolmas tulemus. Kuid seda juba vigastustest räsituna, tema täisvõimed jäid avamata.

1981. aastal vaatas Külvet tulevikku uskumatu talendina. Ent algas vigastuste ja haiguste kaskaad. „Kasvuperioodil vaevasid mind mikrotraumad ja ma ei omandanudki õiget jooksutehnikat. Kõik hilisemad vigastused on sellest tingitud,“ rääkis Külvet sportlaskarjääri lõpus.

1984. aastal rebenes põlveside ning mees tunnistas, et ta ei julgenudki pärast seda enam õigesti treenida. Vigastuse sunnil ja oma esimese suunaja, võimlemisõpetajast isa Toomase soovitusel vahetas Külvet tõukejalga. Ta murdis end järgmistel aastatel veel NSV Liidu karmis kadalipus kolmel korral tiitlivõistlustele, sealhulgas 1988. aasta Souli olümpiamängudele, kuid katkestas suurpidudel korra haiguse ning kahel korral jalavigastuse tõttu.

Külvetis oli ainest kaugelt enamaks kui heaks sportlaseks. Kaasteeliste hinnangul saanuks temast hea treener, tal oli piisavalt analüüsivõimet, et enda ja teiste kogemusi edasi anda. Külvet lõpetas 1995. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ning viimase nädala jooksul on tema karjäärijärgsed tarkuseterad läinud liikvele ka Facebookis.

Milleks kogu eelnev jutt? Sest Eesti talispordi suurim lootus Kelly Sildaru vigastas kuu aega tagasi põlve ja käis kodumaal lõikusel, millest taastumiseks kulub vähemalt pool aastat, pigem kauem. Ning siin on Sildarule ja tema ümber olevatele inimestele, tegelikult kõigile sportlastele koht, kus tuleb kuulata Külvetit.

Tema lõputöö juhendaja Harry Lemberg pani kolme aasta eest, kümnevõistleja 50. sünnipäevaks noortele sportlastele kokku valiku mõtteid ja soovitusi Külveti lõputööst:

„Õpi ennetama vigastusi – vigastus ei teki kunagi ootamatult. Alati annab ta endast vähemal või rohkemal määral teada, kuid sa pead oskama seda signaali arvestada. Vigastuste põhilised põhjustajad on väsimus, mittetaastunud lihased, halvasti omandatud sporditehnika, ebakvaliteetne spordivarustus, viletsad treeningu- ja taastumistingimused.

Trauma- või operatsioonijärgne taastumine sõltub peamiselt järelravi efektiivsusest ja selle perioodi kestvusest. Ära karda kaotada aega, mis kulub vigastuse täielikuks väljaravimiseks. Pole mõtet kiirustada otsusega, et oled täielikult paranenud. Korralikult välja ravimata vigastus hakkab hiljem uuesti tunda andma. Vigastatud koha hoidmisel treeningute käigus jaotub koormus ümber ning uute vigastuste tekkeks on jällegi soodsad tingimused.

Väljaravimata vigastusega ei saavuta sa kunagi häid sportlikke tulemusi. See võib viia väga halbade tagajärgedeni. Näiteks võid sa eneselegi märkamatult kujundada ümber spordi tehnika vastavalt sellele, kuivõrd vigastatud koht lubab teatud liigutust sooritada. Õiget sporditehnikat taastada on väga raske.“

Elajalikult mõrvatud Külvet vaatab Eesti sportlaste tegemisi juba 19 aastat pilvepiirilt. Kõik kirjutatu omal nahal läbi elanud meest tasub kuulata.