LÕPUKS OMETI: Gibraltar tähistamas 2013. aastal saadud UEFA liikmelisust. Foto: AFP
Jalgpall
6. oktoober 2017, 00:05

Gibraltari jalgpall on kummaline, kuid raha võib teenida rohkem kui Eestis

Mida me teame Gibraltari jalgpallist? Suurt mitte midagi peale selle, et Eesti koondise laupäevased vastased on tillukesed ja meil on kohustus neid alati purustada.

Endine noortekoondislane Alen Stepanjan (26) on Gibraltari teemadel ekspert. Ta on oma karjääri jooksul kandnud kahe kaljumaa satsi – nii St Joseph’si kui ka Britannia XI – rüüd.

2013. aastal Euroopa jalgpalliliidu UEFA liikmeks saanud Briti meretaguse ala jalgpalliliiga on pehmelt öeldes kummaline. Kümme meeskonda mängivad kõik oma matšid ühel väljakul – 2000 pealtvaatajat mahutaval Victoria staadionil. Seetõttu võib kodutiimi tundest vaid unistada. Mängule saabudes ronib eelmine sats duši alt välja ning kohtumise ajal võib silmanurgast kiigata oma soojendust ootavat satsi.

„Esialgu tundus endale ka, et see on selline naljaliiga,“ jutustab praegu Eesti III liigas Põhja-Tallinna JK Volta ridades palliv Stepanjan. „Üks plats ja kunstmuru, üks mäng saab läbi ja teine tuleb kohe otsa, ja kolmas, aga lõpuks inimene harjub iga asjaga ära ja mõtleb endale normaalseks. Trennid olid ikkagi kõvad, hommikul kaks-kaks pool tundi rannas, õhtul platsil. Unustasid ära, et naljaliiga! Veremaitse oli ikka suus.“  

Alen Stepanjan. Foto: Tiina Kõrtsini

Kui Eesti meediale meeldib enne pisemate koondiste vastu pallimist mainida, kuidas vastaste esindus on juuksurite, puuseppade ning taksojuhtidega pikitud, siis Stepanjani sõnul napilt üle 30 000 elanikuga Gibraltaril nii ei ole. Muidugi teevad osa sealse liiga palluritest ka tavatööd, kuid üldiselt maksavad kõik klubid – mõni vaid boonuseid, teised korraliku palka. Oli ju Alen seal isegi profina ning teab öelda, et esikolmiku klubides on võimalik vutimängijana teenida rohkem mammonat kui Eesti kõrgliigas.

Naabriga ei kakle

Publikut Gibraltari jalgpalli palju ei jagu ning puudust on ka nn ultrafännidest. Pürotehnikaimesid ei näidata ning kellegagi rusikaid käiku ei lasta. „Kõik tunnevad üksteist, see on nagu väike küla, kus eluaeg elatud, sa ei hakka ju oma naabriga kaklema,“ lausub Stepanjan.

Sellest hoolimata on koguni 1892. aastal asustatud Gibraltari jalgpalliliit üks maailma vanemaid. Tegemist on vutiriigiga, see on neil veres! Põhiaur aga läheb sealsel spordisõbral Premier League’i nautimisele.

Stepanjani jaoks oli kauge minimaa plaaniks C, aga kuna Hispaania tugevuselt kolmanda ja neljanda liiga variandid reaalsuseks ei saanud, otsustas ta Gibraltarile siirduda. Sealset jalgpalli nimetab ta madalamal tasemel Hispaania vutiks. Paljud tiimid on ründava mentaliteediga, kes väga kaitses passida ei taha.

„Tehniline ja emotsionaalne jalgpall,“ kirjeldab ta. „Kohtunikud vilistavad kergemalt vead ära, näitlemist on palju. Lähed kergelt vastu ja teine juba kukub ja karjub ning kohtunik tuleb näitab kaarti. Aga harjud ära ja muutud ise ka natuke selliseks.“

Õhtulehe jalgpallisaade «Kolmas poolaeg» on eetris igal neljapäeval ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee

Kõrgõzstanis kiputi keha kallale

Karjääri jooksul lisaks Eestile ja Gibraltarile ka Soomes, Lätis, Leedus ning Hispaanias leiba teeninud Alen Stepanjan (pildil) sõnab, et tema karjäärile võis saatuslikuks saada kannatamatus, mis päädis siirdumisega Riia Jaunibasse.

„Kui olin 18aastane, läks mul Eesti mõistes päris hästi,“ sõnab ta. „Nagu kõik noored tahtsin kiiremini ja kiiremini välismaale. Kui teised saavad, miks mina ei peaks saama? Olen siin kõva koondisemees, ma pean ka, ma tahan ka. Oli võib-olla väike viga, et omal initsiatiivil hakkasin pushima ja forsseerima oma karjääri. Oleksin pidanud jääma truuks Flora süsteemile.“

Mehe kõige kummalisem välismaa kogemusi pärineb Kõrgõzstani klubist Biškeki Dordoi, kus ta testimas käis. Seal kiputi meditsiinilisel ülevaatusel tema meheau kallale.

„Kui haiglasse tulin, taheti peaarsti poolt lõigata religiooni järgi läbi,“ jutustab ta riigist, kus 80% elanikkonnast on moslemid. „See oli väga ehmatav, et mul polnud valikut – lihtsalt pidid ära tegema selle. Lubasin, et teen Eestis ja kenasti väljusin tänadest sealt haiglast. Paari päeva pärast olin juba Eestis.“