Mari-Liis Täht: naine, kes kõnnib inimeste peade kohal (11)

„Ürituse eestvedajad ei pidanud mind veenma, ma olin nõus enne, kui ma üldse täpselt aru sain, millega tegu,“ ütleb Mari-Liis Täht. „Ma armastan ekstreemsusi, olen ka langevarjuga hüpanud. Sellepärast mind üles otsitigi.“

Mari-Liis usaldab ennast kahekümne võõra inimese hoolde, kes peavad oma sammu ühiselt sättima ja parem, kui umbes paarsada kilo kaaluvat asjandust väga ei kõiguta. Aga Mari-Liis sellepärast ei pabista: „Hirmu ei ole, praegu tunnen pigem põnevust. Ma olen korra proovinud selle peale ronida, aga siis oli see maas. Minu kandjad kõnnivad, aga mina võin seal peal kõndida või joosta, võin teha mida iganes.“

Kogu ettevõtmise eestvedaja Ott Pärna ütleb, et kaadervärk on juba korra kokku pandud ja testitud. 10kilomeetrilisele distantsile minnakse koos kepikõndijatega kell kaks ning umbes kahe tunni pärast ollakse finišis.

„Suurem osa kandjatest on olemas,“ sõnab Pärna. „Korraga kannab jooksulinti 20 meest, 10 ühel pool ja 10 teisel pool. Nad saavad teatud aja järel õlga vahetada ning kui on vaja, siis saab kogu meeskonna välja vahetada.“

„Kui me lihtsamalt teeksime, siis te ju ei küsiks,“ naerab Pärna küsimusele, miks nad asja nii keeruliseks on teinud. „Meil on mitu eesmärki. Oleme käivitanud ettevõtmise nimega Scult, mis vahendab vabatahtlikke, kes aitaksid spordiklubisid ja spordiürituste korraldajaid. Et inimesed tuleksid spordivõistlustele mitte ainult pealtvaatajatena, vaid paneksid käed külge.“

„Abilisi sportimisel vajavad ka näiteks nägemispuudega inimesed nagu Mari-Liis,“ nimetab Pärna aktsiooni teise eesmärgi. „Kui meie täisealisest elanikkonnast liigub piisavalt vaid kolmandik kuni pool, siis puudega inimestel on tõenäosus piisavalt liikuda tunduvalt väiksem,“ selgitab Pärna, miks nende organisatsioon otsib treeningukaaslasi ja –abilisi puudega inimestega. Elavaks tõestuseks Pärna räägitule on Mari-Liis, kes räägib, et korralikult treeninud ta pole. Ja põhjused on täiesti arusaadavad. „Ma olen pime ja elan üksinda Võrumaal,“ räägib Mari-Liis. „Mul on juhtkoer, kuid temaga koos ma joosta ei julge. Äkki ma astun kuhugi kraavi või juhtub midagi muud.“

Küll meeldib Mari-Liisile looduses käia ning jalutades on ta läbinud pikki vahemaid: „Viis-kuus kilomeetrit kõndida pole mingi probleem. Ühe päeva jooksul olen ma kõige rohkem jalgsi käinud 35 kilomeetrit. Aga üksinda on igav. Kaaslast on kindlasti tarvis, saaks koos joosta või jalutada. Kui saaks tandemjalgratta, siis saaks sellega sõita. Või jõusaali minna, aga keegi peab mind juhendama, kuidas sinna minna ja kus miski asub.“

„Reedeõhtuse ööjooksu Tartus tahan ma kindlasti läbida, olgu siis joostes või kõndides või joostes ja kõndides,“ lubab Mari-Liis. „See saab päris huvitav olema, õhtused linnatänavad, palju inimesi ja kindlasti tore seltskond.“

„Korraldajad lubasid mulle kaaslase otsida,“ selgitab Mari-Liis. „Eks enne starti pean ma temaga kokku leppima, et kuidas ja mille eest ta mind hoiatab. Tahan näidata, et pime inimene saab teistega koos olla, lihtsalt on vaja inimest, kes aitab.“

Mari-Liis julgustab kõiki inimesi pimedatega suhtlema, tema arvates inimesed lihtsalt ei oska neile läheneda.

„Sõidan mõnikord bussis ja tavaliselt ma istun üksinda,“ räägib Mari-Liis oma igapäevastest kogemustest. „Kui ma mõne inimesega jutu peale saan, siis ta ütleb, et ma olen sind enne ka näinud. Alati võib juurde tulla, öelda tere ja küsida, kas ta saab aidata. Kui mul ei ole abi tarvis, siis ma ütlen. Aga kui ta saab kuidagi mind aidata, siis ma ütlen ka seda. Ma tahan julgustada nägijaid pimedatega kontakti võtma, sest nägijatel on see lihtsam – nemad võiksid esimese sammu teha.“

Kui igapäevaste asjadega saavad nägemispuudega inimesed tavaliselt ilusasti hakkama, siis muudes asjades, lisaks sportimisele oleks nägijate abi ikkagi tarvis.

„Näiteks võiksid nägijad lugeda sisse audioraamatuid,“ toob Mari-Liis välja veel ühe võimaluse, kuidas pimedatele saab päris lihtsal moel abiks olla. „Pimedad ei saa raamatuid lugeda, aga nad saavad kuulata. On päris mitmeid kohti, kus audioraamatuid tehakse, Võrus tegeleb sellega pimedate infoühing Helikiri ja ma tean, et neil on lugejatest puudus.“