Mattias Käidi 90. minuti võiduvärava Küprose vastu oli kogu valiksarja vahest emotsionaalseim moment.Foto: Robin Roots
Spordiblogi
11. oktoober 2017, 17:58

Mart Treial | Emotsionaalselt tühi, aga taktikaliselt põnev valiktsükkel

Eile lõppes Eesti jalgpallikoondise jaoks 2018. aasta MMi valiksari, tulemuseks neljas koht Küprose ja Gibraltari ees. Aeg hinnanguteks.

Lühidalt: emotsionaalselt ei pakkunud turniir peaaegu midagi, aga taktikaliselt oli mänge põnev jälgida.

Õhtud Zenicas ja Brüsselis jäävad meelde sõnaga õudne. Või häbiväärne. Nukker, kui pehmemalt öelda. Võidud Gibraltari üle olid korralikud, kuid ootuspärased. Ei midagi erilist peale fakti, et 6:0ni polnud me varem valiksarjas sauna kütnud. 0:0 viigid Küprose ja Kreekaga olid tublid tulemused (eriti viimane), ent emotsionaalse laengu asemel tekitasid pigem sportliku arutelu mängu taktikaliste nüansside üle.

Emotsionaalsele poolele vajutas pitseri ka tõsiasi, et pärast esimest nelja mängu oli selge: edasipääsu peale me ei mängi. Jah, pessimist võis nii arvata juba valiktsükli eel, ent kaotused Bosniale, Kreekale ja Belgiale kõnelesid konkreetselt, et uut imeturniiri sellest ei kujune.

Joovastavaid momente oligi lõppeks vaid mõni. 1:0 võit Küprose üle (eelkõige võiduvärava hilisuse pärast). Toona 18aastase Mattias Käidi kaks tabamust elu esimeses valikmängus Gibraltari vastu (kas tulevane staar?). Ilja Antonovi 1:1 viigivärav Bosniale (taastas lootuse ilusale tulemusele). Ja mööndustega ka Joonas Tamme kübaratrikk Gibraltarile (äge kaasaelamine, üllatusfaktor). Kõik. Natuke vähevõitu kümne matši kohta. Või mis?

Seevastu taktikagurmaanidele serveeris turniir treenerivahetusest tõukuvalt paljutki. Mis näoga on Martin Reimi koondis? Kas standardolukorrad pöörduvad viimaks meie trumbiks? Kuidas kolme keskkaitsjaga mäng meile sobib? Kas Käit veab põhimehena välja?

Konstantin Vassiljev tipuründes!? Kuidas maestrol õnnestub valeründaja roll? Keskkaitsja Tamm tipuründes!? Kas käsi kullas või seesamune mullas? Rääkimata isemoodi mängusisestest lüketest a’la eilne Henri Anieri asendamine Enar Jäägeriga, millest tõukuvalt nihkus Käit keskelt paremale äärele, Karol Mets keskkaitsest liin kõrgemale ja Jääger võttis koha sisse tagumise liini tsentris.

Ühesõnaga, Reimi mänge on põnev jälgida, sest erinevalt eelkäijast reageerib ta julgelt mängukäigule, ei karda asetust ega plaane jooksvalt ümber teha. 

Ja kui lõpetada selle tähtsaima ehk tulemusega, siis tuleb nõustuda Antonoviga. Tugev kolm. Miinimumprogramm (kuus punkti Gibraltarilt, neli Küproselt) täideti, kuid neljast (ehk heast sooritusest) jäi puudu näiteks eilne viik Bosniaga või võit Küproselt. Aga sel aastal platsil nähtu annab lootust, et head ja väga head resultaadid tulevikus pole poeedi unistus, vaid reaalselt saavutatavad.