EESKUJU: Ala asjatundjate sõnul on Kelly Sildaru põhjus, miks paljud Eestimaa noored mäenõlvale jõuavad.Foto: Alar Truu
Talisport
14. oktoober 2017, 00:05

Õhtuleht uuris, mis võimalusi meie maa noortele freestyle-suusatamise huvilistele pakub

Kuidas minu tütrest saaks Kelly Sildaru? (36)

Freestyle-suusataja Kelly Sildaru on Eesti spordisõpru oma trikkide ja võitudega juba paar-kolm aastat hullutanud. Küllap on nii mõnigi põnn (või tema vanem) Kellyt jälgides endamisi mõtisklenud, kuidas sama osavaks saada? Õhtuleht uuris, mis võimalusi meie maa noortele freestyle-suusatamise huvilistele pakub ja kui meisterlikuks koduvabariigis üldse on võimalik treenida. 

Alustuseks kaks halba uudist: grupitreeningud toimuvad vaid paaris kohas (Lõuna-Eestis Kuutsemäel ja Viimsi mäepargis. Kusjuures Viimsi grupp juba alustas sisetreeninguid Spot of Tallinnas) ning tippspordi perspektiivis peab lapsevanemal rahakott puuga seljas olema.

„Suurusjärku on võimatu ette ennustada,“ ütleb alajuht Kerstin Kotkas. „See sõltub, kui tihti laps mäele viiakse? Kas ostetakse päeva- või hooajapilet (lisanduvad transpordikulud, majutus ja toitlustus)? Kas ta käib trennis või õpib eratreeneri käe all? Kui palju ja kui tihti panustatakse varustuse ostmisesse? Kui palju ja kui tihti panustatakse suusareisidesse/välislaagritesse? Kas lapsevanem(ad) käivad seal ise kaasas? Kas tehakse lisaks ka üldfüüsilist või muud treeningut? Kas käiakse regulaarselt arstlikus kontrollis? Kas lapsele on sõlmitud aastaringne tervisekindlustus, mis hõlmab ka ekstreemspordialasid? Ja nii edasi.“   

Kõige alus on mäesuusatamine

Stopp. Alustame algusest. Freestyle-suusatamise baas on mäesuusatamine. “Alustuseks piisab, kui panna laps mõneaastaselt laugel maal suuskadele ja vaadata, kuidas ta seal püsti püsib ja kas talle lumi meeldib,“ sõnab Kotkas.

Järgmine samm on kerge kallakuga küngas, seejärel algajate mägi ja nii edasi. Enne uhkelt lendamist ning käsipuudel libisemist peab nooruk õppima nõlval püsti püsima, pidurdama ja suuski valitsema. Kuidas siis teisiti!? Spetsialiseerumine mäesuusalt freestyle’ile toimub lapsest sõltuvalt umbes 10aastasena.

EESKUJU: Ala asjatundjate sõnul on Kelly Sildaru põhjus, miks paljud Eestimaa noored mäenõlvale jõuavad. Foto: Alar Truu

„10aastase lapse jaoks, kes pole elus suuskadel olnud, on Sildaruks saamise rong läinud,“ teatab Kotkas karmi tõe. „Sellepärast rõhutangi, et lapse peab spordi juurde suunama maast madalast. Kui see ei anna profikarjääri, siis vähemalt väga vajaliku liikumisharjumuse kogu eluks. 10aastasele tasub esimestel kordadel võtta instruktor, kes ta suusatamisega tuttavaks teeb. Kui laps juba sõita oskab, saab ta edasi suunata regulaarsetesse treeninggruppidesse või eratreeneri käe alla.“

Positiivne on see, et mäesuusatreeningud toimuvad kohalike klubide initsiatiivil enamikes Eestimaa suusakeskustes ehk põhja annab laduda küll. Mäesuusatamises pole ka kvalifitseeritud treenerite põuda nagu freestyle’is.

Freestyle-suusatamisega tegelevad lapsed õpivad tavaliselt mõne tuttava eratreeneri käe all ja harjutavad iseseisvalt,“ räägib alajuht, kes loodab, et alates järgmisest talvehooajast saab ka Eestis omandada freestyle’i madalaimat ehk EKR3 treenerikutset. „Septembris moodustasime vastava komisjoni, kes praegu tegelebki vajaliku kutsestandardi väljatöötamise ja treenerikoolituse teooriamaterjalide koostamisega.“

Kodumaal äss, MK-etapil…

Freestyle-suusatamise üks pioneere, praegune ala kutsekomisjoni esimees ja Kuutsemäel treenerina tegutsev Oliver Treufeldt leiab, et Eestimaa väiksust ja olematuid mägesid arvestades on alaga tegelemise võimalused väga head: „Igal suusakeskusel on oma lumepark, kus on piisavalt hüppeid ja erinevaid obstaakleid trikitamiseks nii algajatele kui ka tegijatele suusatajatele.“

Ent temagi jõuab Kotkasega sarnasele tõdemusele: Kelly tasemele ainult Eestis ei jõua. Meil puuduvad tipptasemel pargid, rääkimata aastaringsetest lumeoludest. Niisamuti profitreenerid.

„Eesti on ideaalne koht mäespordialade õppimiseks ja freestyle-suusatamise põhitõdede selgeks saamiseks, aga edasi peaks vaatama näiteks Soome, Rootsi ja Norra või alternatiivina Austria ja Šveitsi poole,“ lausub Kotkas.

Kerstin Kotkas Foto: Erakogu

Treufeldt: „Meie ala on alles lapsekingades, seega pole veel välja arenenud koondist, kel oleks toetajad, et selliseid reise ette võtta. Kelly ja Henry [Sildaru] on meeldivad erandid.“

Õpetlikuks näiteks on siinkohal 20aastane Karoliine Holter. Ta pole pooltki nii tuntud ja tituleeritud kui sõbranna Kelly, kuid tegelikult oli just Holter tänavu jaanuaris esimene eestlanna MK-sarjas (Kelly debüteeris augustis).

Kuigi suusad sai Holter alla 3aastaselt, siis parginõlvale sattus ta esimest korda 2013. aasta veebruaris lumelauaga sõitva vanema õe tuules. Seal märkas teda Treufeldt, kes Holterile paar trikki õpetas ning Eesti meistrivõistlustele osalema meelitas. Mõeldud – tehtud. Kaks nädalat pärast elu esimest hüpet krooniti ta ainsa võistlejana Maarjamaa tšempioniks. Kelly’st ei teadnud ta toona tuhkagi. „Mõtlesin, et olengi Eesti ainus ja lootsin jõuda tippu. Siis tuli mul pähe ka olümpiaidee,“ meenutab Holter, keda esimesel hooajal treenis Treufeldt.

Kui esiti arvas Holter, et ka kodumaal on võimalik maailmatasemel sõitjaks kasvada, siis nüüd peab ta oma sõnu sööma. „Eestis jõudsin tasemeni, millelt vaevaliselt oma esimesel FISi võistlusel käisin (november 2015 – M.T.) ja eelviimaseks jäin. Siis nägin, mis tase maailmas tegelikult on, sest Baltikumis ja Soomes olin seni alati esikolmikus olnud,“ pajatab Holter.

Eriti karm reaalsus saabus MK-etappidel, kus ta pole mõnikord suutnud isegi rada läbi sõita. Trikkidest rääkimata. „Üheks suurimaks probleemiks on hüpped, sest need on seal tõesti suured,“ märgib neiu. „Võrdluseks, kui Kuutsemäel on hüppe maksimaalne pikkus 12 meetrit, siis MK-del on hüpped 18-22 meetrit. Reilidega on asi natuke lihtsam, kuid MK-tasemel neid Eestis siiski sõita ei saa. Eestis pole peaaegu kuskil üles suunatud ehk upraile. Lisaks on vaja harjutada kõrgete reilide sõitmist, et suuruse hirmust üle saada. Eestis olevad reilid on MK reilide kõrval väga madalad ja lühikesed.“

Holter jätkab: „MK-l võisteldes sain aru ka treeneri vajalikkusest. Olen seni kõik trikid õppinud teisi vaadates ja katse-eksituse meetodil. Samal ajal on teistel koondistel treenerid, kes sportlastele tehnika kohe õigesti selgeks õpetavad. Hakkasin endale treenerit otsima juba 2015. aasta talvel, kuid edutult. Eestis neid pole, Soome ja Rootsi ei toonud ka tulu. 

Esimest korda treenisin mäel treeneri käe all selle aasta septembris. Küll ainult seitse päeva, kuid areng oli meeletu. Summa, mis sellele kulus, samuti. Rahvusvaheliselt võisteldes on aasta eelarve 20 000 - 30 000 eurot. Ainult võistleja kohta, treenerita. Eestis saab hooajas umbes 1500 euroga hakkama, kuid olümpiale nii ei pääse. Suusaliidult ega olümpiakomiteelt ma toetust saanud ei ole. Aga et MK-etappidel hästi esineda, ei piisa üksinda pusserdamisest, vaid on vaja treenerit, mis jällegi maksab. Nõiaring.“

Algaval talvel korraldab suusaliit esimest korda neljast etapist koosnevat freestyle-suusatamise noortesarja, mille patroonid on Kelly ja Henry ning kuhu on oodatud kõik 8-17aastased suusahuvilised. Lisaks on kalendris Eesti meistrivõistlused. „Häid kutte on meil mitmeid ja mõni neiugi on lisaks Kellyle tublisti arenenud,“ osutab Treufeldt.

Kuivõrd suusaliiduga kontakteeruvad tihti lapsevanemad, kes imestavad, miks alaliit nende võsukeste võistlusreise või lumelaagreid kinni ei maksa, tahab Kotkas toonitada, et suusaliit pole sponsor. „Me ei toeta ühtegi sportlast enne, kui on ette näidata korralikud võistlustulemused,“ ütleb ta. „Sama süsteemi järgi käib see ka mujal maailmas. Mäespordialade harrastamine on iga pere enda valik, mille jaoks Eestis pole kahjuks parimad treeningtingimused. Lapsevanem peab arvestama, et see nõuab kõva rahalist panust.“