Tanel Tein tuli Tartu meeskonna koosseisus viiel korral Eesti meistriks.Foto: JOOSEP MARTINSON
Spordiblogi
16. oktoober 2017, 00:10

Ville Arike | Uusi Liivakuid ja Teine oodates (4)

Tartul oli 1990ndatel aastatel vahva korvpallimeeskond, kes Eestis päris säravamaid tähti taevast alla ei toonud, kuid mängis end kohalikus liigas kenasti pildile ja noppis mõnegi kahvatumat karva medali. Põhiline oli asjaolu, et meeskonda kuulusid kõik omad mehed.

Jüri Neissaar, Tõnu Lust ja Paavo Russak olid üles kasvatanud huvitava ja omanäolise mängijate põlvkonna. Peagi selgus, et nendega annab mehetegusid teha mitte ainult kodukamaral, vaid võib proovida kaugemalgi. Enne aga tõid meeskonna peasponsoriks saanud ning varsti pankrotistunud ERA panga omanikud peatreeneriks Teet Lauri, kes viiski kolmeaastase töö lõpetuseks meeskonna üllatuslikult Eesti meistriks. Muuseas, tol hooajal 1999/2000 osaleti esimest korda ka eurosarjas, kust saadud kogemused kulusid hiljem just koduliiga medalimängudes marjaks ära.

Toonane meeskond tõi ülikooli spordihoonesse sageli kokku täismaja. Kui mälu ei peta, siis keskmiselt rohkem kui viimastel aastatel. Esiteks oli too tiim tartlastele sõna otseses mõttes oma ning teiseks mängiti atraktiivset korvpalli.

Atraktiivsuse mõttes oli kindlasti esikohal trikimeister Toomas Liivak, kellest maha ei tahtnud jääda noorem veli Jaanus. Siis veidi nooremad välgud Toomas Kandimaa ja Indrek Visnapuu. Eesliinis Andrus „Puka“ Renter, valusa viskekäega Vallo Reinkort ja loomaarsti ametit pidanud Marti Lasn. Noorematest sulandusid kenasti tiimi Tarmo Kikerpill ning kiirelt tiimi liidrite sekka kerkinud Tanel Tein. Kogu see kamp mängis ka väga võitluslikku korvpalli.

Ühesõnaga – rahvas teadis, et kui lähed saali, on elamus garanteeritud. Ning kui 2000. aasta kaunil kevadpäeval avastati end finaalis soosiku Tallinna Kalevi vastu võõrsil saadud 2:0 eduseisust ja kulla saamiseks vajati veel vaid üht võitu, oli ime, et ülikooli halli katus püsti jäi.

Need mehed, kellest enamik kuulus 1970ndate esimesel poolel sündinud ja NSV Liidu ajal spordikoolis korvpallihariduse saanud põlvkonda, panid aluse edasisele. Uueks peasponsoriks sai EMT, seejärel Saku õlletehas. Raha voolas juurde, tasapisi hakati värbama välismaalasi ja kodulinnast väljaspool sirgunud Eesti koondislasi. Tippaastatel meelitati endale Martin Müürsepp ja Gert Kullamäe, Janar Talts ja Tanoka Beard, Giorgi Tsintsadze ja Viktor Sanikidze. Tein käis vahepeal paar aastat ära ja tuli siis koju tagasi.

Tartlaste arv küll vähenes, kuid omad lemmikud olid olemas ja tulemused samuti. Saal oli endiselt rahvast täis.

Milline on tänane seis? Meeskonna kogenumad tegijad on kolm välismaalast ning kolm koondislast Talts, Tanel Sokk ja Kristjan Kitsing. Midagi sellest vanast heast Tartu Vaimust kadus koos viimase mohikaanlase Marek Doronini loobumisega. Üks ring sai täis. Liidu lagunemine tekitas kahjuks augu ka Tartu noortetöös. Rocki korvpallikooli „pääsupojad“ lendavad nüüd pesast välja, suurde mängu, aga võtab aega, kuni nad hakkavad päris kaela kandma.

Treeneritel Priit Venel ja Toomas Kandimaal on ees väga kõva töö. Omal ajal isegi Tartu meeskonna särki kandnud Vene teadis, kuhu ja mida tegema ta läheb, kui tööpakkumise vastu võttis. Eurosarjarõõmud said kiirelt, kuid häbita läbi, ning nagu Vene märkis, püüab ta Eesti liigas noortest mõndagi kätte saada.

Tartu korvpall vajab uueks puhanguks uusi Liivakuid ja Teine.