Foto: STX Entertainment
Film
16. oktoober 2017, 16:18

ARVUSTUS | „Võõramaalane“ näitab Jackie Chani täiesti uuest küljest

Kui senimaani oleme harjunud tuntud Hiina näitlejat Jackie Chani nägema rollides, mis nõuavad mehelt hästi palju käte ja jalgadega vehkimist ning naljakate nägude tegemist, siis värskelt kinodesse jõudnud „Võõramaalane“ pakub meile sõõmukese värsket õhku.

Käed ja jalad võtab Chan filmi jooksul käiku küll, ent ilutsev-toretsev stiil, kuhu sisse põimitud ka pisut huumorit, on asendunud lihtsakoelise brutaalse vägivallaga. Jackie Chan kehastab 60-aastast tagasihoidlikku Londonis elavat ja töötavat Quani, kelle tütar satub terrorismirünnaku ohvriks. Mees vannub kättemaksu ning pöördub nooruspõlves Iiri Vabariikliku Armee (IRA) ridadesse kuulunud poliitiku Liam Hennesy (Pierce Brosnan) poole, et too aitaks hiinlasel terroristid üles leida. Hennesy küll keeldub, ent Quan ei aksepteeri eitavat vastust ning üritab vahendeid valimata poliitikut rääkima panna.

Alati on huvitav näha näitlejaid väljaspool nende mugavustsooni ning täpselt sama kehtib ka sel korral – filmid „Shangai Noon“, „The Tuxedo“ ning „Rush Hour“ ununevad kiirelt, kui ekraanilt vaatab vastu Chani aja poolt räsitud morn sihverplaat. Olgugi, et Jacki Chani osalus filmis on väiksem, kui arvata võiks (film tundub keskenduvat rohkem Pierce Brosnani tegelaskujule ning vanakooli IRA ninameeste sisepingetele) ning Chani rollisooritus pole midagi, mille eest kuldseid mehikesi jagatakse, suudab mees ometigi sümpaatsena näida. Samuti ei tundu pigem harvemini aset leidvad märulistseenid kohatud, sest üllatavalt kombel pole uskumatu, et 60-aastane vanamees noortele Iiri nolkidele kolakat suudab anda.

Sama palju võib kiita filmi teist vanameistrit Pierce Brosnanit, kes ka pisut võõrastavas rollis üles astub, ent Chani kombel siiski niivõrd suurt hüpet ei tee. Siiski on mehe kurjamisugemetega poliitiku tegemisi ekraanil lausa lust jälgida ning see paneb soovima, et pensionieas Brosnan (kui ka Chan) taolist külge tulevikuski näidata saaks.

Kohati on kogu film pisut koomiksilik, ent seda pigem heas mõttes ning režissöör Martin Campbell võib „Võõramaalase“ enda loomingu spektril pigem sinna positiivsemale teljele lükata, kus ootavad ees juba kaks Bondi seiklust „Casino Royale“ ja „GoldenEye“ ning „Zorro mask“ (Campbelli 2011. aastal ilmunud päris koomiksifilm „Roheline Latern“ võib sellest vestlusest aga heaga eemale hoida!). Ma ei ütle, et ta peab kõik filmid samale pulgale asetama, aga „Võõramaalane“ on siiski õnnestunud teos.

Filmi stsenaarium põhineb briti kirjaniku Stephen Leatheri 1992. aastal ilmunud romaanil „The Chinaman“. Raamatukaante vahel ilmunud lugu on suudetud edukalt valgele kangale üle tuua, ent see ei tähenda, et film ei kubiseks märuliklišeedest ja äratallatud radadest. Lisaks on ootuspäraselt narratiivi sisse põimitud nii mõnigi süžeepööre, mida varasemaltki filmides, sarjades, mängudes, raamatutes ja mujalgi kohatud.

Kõigele vaatamata suudetakse pakkuda huvitavat kahte tundi, mille jooksul võib juhtuda, et silmanurgast pressitakse välja üksik pisargi. Peaasi, et popkorn märjaks ei saaks.