Kommentaar
16. oktoober 2017, 17:36

Kaarel Tarand | Sõltlaste ja rõhutute pidupäev (8)

Üks on selge – kui Eestis korraldatakse valimisi, siis tehakse seda tehniliselt laitmatult. Ei mingeid segadusi, ei mingeid tõrkeid. Tulemused selgitatakse välja kiiresti ja täpselt, rangelt erapooletud ametnikud teevad kõik toimingud professionaalselt ja avalikult lolliks jäävad need, kes nende tulemustega leppida ei suuda ja masinat süüdistavad.

Tehniline veatus aga ei tähenda sugugi seda, et asjad ka sisuliselt õigesti oleksid. Tulemuste selgumise eel ja järel on avalik inforuum paks kõikvõimalikest seletustest võitjate ja kaotajate, elektoraadi käitumismotiivide, osalejate tehtud vigade ja edu toonud kavaluste kohta. Selles müras on ammu läinud kaotsi fakt, et pole olemas ideaalseid ja täiuslikult neutraalseid valimisreegleid ja reeglite kogumis on alati neid, mis konkreetses ajas ja kohas soosivad üht ja kahjustavad teist. Otsustades selle järgi, kui vähe on valimiste vahelisel ajal valmisolekut reeglite muutmiseks ja täiustamiseks, osalejatele need kehtivad reeglid sobivad. Valimisperioodil ja küsimise peale pakutakse ikka välja ka reeglistiku üksikute detailide muutmise ideid, kuid kui tulemused selgunud, muutmise ind vaibub.

Kahel toolil istujad püsijälgimisele

Linna- ja vallavolikogude valimise jätkuvalt suurim probleem on, et valimistel osalevad erakonnad, nende kiiluvees ka meedia ja analüütikud näevad neid valimisi mitte kohalike, vaid üleriigilistena. Võrreldes riigikogu valimistega, on eripäraks vaid see, et neil osaleb veel üks erakond – valimisliidud. Sõltumata sellest, missuguste huvidega ja kellest ka valimisliidud üle maa koosnevad, statistilises üldistuses pannakse nad kõik ühte patta. Erakonnad võistlevad üleriigilises arvestuses ja sedasama näib tegevat ka erakond Kõigi Valimisliitude Liit.

ERRi valimisõhtu värvilisel kaardil tähistas piirkondi, kus erakonnavõim end kehtestada ei suutnud, kõnekalt ja sümboolselt hall värv. Halli lipu alla koondusid sel korral tulemust tegema ka paljud parteilise tausta ja kuuluvusega isikud. Haldusterritoriaalne reform, mille tagajärjel muutusid valimisringkondade piirid, lõi olukorra, kus nii oli kasulikum. Mõnel pool, nagu Haapsalus, käis see koos parteilise pahandusega, valdavalt aga ilma. Tulemus oli sõnum erakondade peakontoritele: te ei kontrolli olukorda maastikul ja parem oleks, kui te kohalikesse asjadesse ei sekkuks.

Pühapäeva öösel tuli halliks värvida päris suur osa Eestist, kuid see ei kahandanud erakonnajuhtide rahulolu tulemusega. Igaüks sai end mingisuguses kategoorias võitjaks kuulutada. Seda hoolimata asjaolust, et parteilaste blokk kaotas nelja aasta taguste valimistega võrreldes kokku ligi 60 000 häält ja valimisliidud kasvatasid oma saaki 15 000 hääle võrra. Suhtarvuna väljendatult tabas erakondi 12protsendiline langus, valimisliitudele sai osaks 10protsendiline tõus.

Kui erakonnad ei oleks taaskehtestanud nn kahe tooli seadust, kaotanuks erakonnad kindlasti veel rohkem. Peagu terve riigikogu ja valitsus lubasid asuda tööle volikogudes ja enamasti said asjaomased selleks ka valijate mandaadi. Meie tublid valimisvalvurid peaksid nüüd kõik need kahel toolil istujad püsijälgimisele võtma ja mõnes veebirakenduses igal nädalal hakkama kajastama rahvaesindajate ja ministrite osavõttu volikogude tööst. Istungitel osalemine, eelnõude algatamine, sõnavõtud, kõike annab kokku lugeda. Selle pildi järgi oleks valijal siis juba enne riigikogu järgmisi valimisi hea ülevaade kahe ameti ühitamise võimalikkusest ja praktilistest tulemustest.

Erinevalt erakondadest valijatel oma esimehi, peasekretäre ja muid kõneisikuid pole. Seetõttu ei jõua avalikkuse ette ka tugevat ja ühtset sõnumit, mis valijate meelest valesti oli ja miks peaaegu pooled neist otsustasid valimistel mitte osaleda. Igal juhul on madal hääletusaktiivsus valijaskonna kaotus. Sest valitud volikogudel on väiksem mandaat ja mis veel halvem, väiksem seotus valijatega.

Kuni pole detailsemaid andmeid selle kohta, mis motiividel ja millised valijarühmad hääletamisest loobusid, kõlbab iga spekulatsioon heast-halvast ilmast hea ja halva tujuni. Arvamusküsitluste järgi on mittehääletamise levinumad põhjused sobiva kandidaadi/nimekirja puudumine ringkonnas ning veendumus (olgu kui tahes ekslik), et sellest häälest ei sõltu mitte midagi, niikuinii teevad nad valituks osutudes, mida heaks arvavad.

Vaktsiin võimu pahede vastu

Mida aga loodavad need, kes valimas käivad? Ühed teevad seda puhtast kohusetundest, sest on jäänud uskuma põlist sisendust, mille kohaselt mittehääletanud jäävad ilma ka võimu kritiseerimise õigusest. Suure osa valimas käinutest peaksid aga moodustama need, kes siiralt usuvad ühiskonna juhtimise erakondlikusse korraldusse, kuuluvad ise parteisse ning on selle tee õigsuses suutnud ära veenda ka oma lähikondlased. Parteilasi on meil teatavasti peaaegu 60 000, seega koos pereliikmetega (vanemad, lapsed ja teise ringi sugulased) peaksid nad moodustama valdava osa erakondadele antud häälemassist. Ülejäänud valijad peavad küllap olema need, kes usuvad valimislubadusi ehk siis inimesed, kel on raske toime tulla ja kes oma elu ja saatuse riputanud lootuse külge, et võimulolijad neile raha ja tasuta asju jagavad.

Ühesõnaga, valimas käivad need, kelle meelest valitute tegevusest midagi olulist ka sõltub. Ja järelikult on valimistele käega lööjad hoopis need, kes inimpõlve kestnud vabaduse ajal on osanud ja suutnud oma elu ise üles ehitada ja kellele aina vähem on vaja parteide ning avaliku võimu organite ettehooldust ja abikätt. Valimata jäetakse veendumusest, et ega need valitud midagi head korda saada, aga neil pole ka võimet kodaniku head toimetulekut otseselt kahjustada. Parteisid ja volikogusid nähakse aina enam vabadusega paratamatult kaasneva kahjuna, millega tuleb leppida. Umbes nagu õigusega vabalt metsas seenel käia kaasneb paratamatu puugihammustuse risk. Seda riski maandab teadlik inimene vaktsineerimisega, mitte puugisugu totaalselt hävitades, ja nii võibki öelda, et ligi pool elanikkonnast on end juba kohalikult võimutasandilt lähtuvate ohtude vastu vaktsineerinud ega lase volikogudel oma igapäevaelu häirida.

Hästi ilmestab kirjeldatud arusaama suhtumine korruptsiooni, mis hoolimata erakondlikest jõupingutustest valimiste keskseks konfliktiks ei kerkinud. Informeeritud kodanik on juba ammu aru saanud, et parteilased ise oma loomuse vastu ei saa, korruptsioonitõrjeks on võimelised vaid politsei ja kohus, kes oma tööd ka hästi teevad. Valimistel, mille käigus saab vahetada üht seltskonda teise samasuguse vastu, korruptsioonile arvestatav mõju puudub.

Ametlikel andmetel jäi seekord valimiste põhiküsimus üldse sõnastamata ning seega ei saanud hääletamine sellele ka vastust anda. Olid kah nagu valimised. Järgmise korra põhiküsimuse sõnastas valimistelt puudunud 47% valijaskonnast aga väga selgelt: mida te teete, mida muudate reeglites ja käitumises, et meid järgmisel korral ei oleks 57 või 67%? Tehke midagi!