Õigupoolest pole veel päris kindel, kas nüüdki saab, sest 40 kohta 79-kohalises volikogus tähendab, et võimu teostamist võib ohtu seada kasvõi ühe fraktsiooniliikme isepäisem käitumine.
Võidurõõmu ei varja ka Reformierakond – üleriigiliselt pea kuue protsendipunkti võrra parem tulemus võrreldes eelmiste kohalike valimistega, kaks korda rohkem kohti Tallinna volikogus ja positsioonide kindlustamine Tartus, Pärnus ja mujalgi on miski, mida ei peakski häbenema. Kui vaid jätta tähelepanuta, et Reformierakonna põhilubadus – tõugata Tallinnas troonilt Keskerakond – jäi ka sel korral täitmata. EKRE, kes sai jala Tallinna volikogu ukse vahele ja tegi enam kui viis protsenti parema üleriigilise tulemuse, võitu varjutavad aga kõrgeks kruvitud ootused. 6,7% toetus jääb kaugele alla kuni 14% toetusele, mida lubasid reitingud.
IRLil läks vastupidi – erakond suutis end vastu ootusi mõne protsendiga üle valimiskünnise upitada, kuid endisest hiilgusest on alles vaid riismed. Midagi hõisata pole ka sotsidel, kes kaotasid üleriigiliselt paar toetusprotsenti – olgugi et mitmes ringkonnas suudeti toetust kasvatada ja Tallinnas võib terendada võimalus koalitsiooniks. Valimiste ajal varjusurmas olnud Vabaerakond andis võiduvõimaluse käest juba enne tegelikku lahingut. Häälesaagis kümme korda kaotanud Edgar Savisaare näost peegeldub aga pettumus isikumandaadist olenemata.
Hoopis lihtsam on öelda, kes on nende valimiste suurim kaotaja. „Igal juhul on madal hääletusaktiivsus valijaskonna kaotus. Sest valitud volikogudel on väiksem mandaat ja mis veel halvem, väiksem seotus valijatega,“ kirjutab tänasel arvamusküljel Kaarel Tarand.
Kommentaarid