Mõtteainet jagub ka Keskerakonna potentsiaalsetele partneritele. Lihtsam on neil, kes end opositsiooniparteiks kõnelnud juba valimiskampaania käigus – vastandumisest isegi magusa häältesaagi võitnud Reformierakond jätkab samal kursil vähemalt 2019. aasta riigikogu valimisteni, võimukriitilise meele säilitamist võib soovitada EKRElegi. Raskem on IRLil: mürgipritsidega linnavalitsuse ees vehkimine tõi neid mõnevõrra üllatuslikult üle valimiskünnise, ent kui usutavalt mõjuks IRLi katsed õõnestada süsteemi seestpoolt? Pigem jääb IRL riigikogu valimisteni otsima tasakaalu, kuidas kritiseerida Keskerakonda valitsuskoalitsiooni liigselt raputamata. Nähtavasti möödas on aga ajad, kui isikumandaadi saanud Edgar Savisaar ja Keskerakond saaksid teineteisele kuidagi kasulikud olla.
Nii on loogiline, et valitsustasandil üht jalga käivad Keskerakond ja sotsid leiavad tahtmise korral ühisosa ka linnavalitsuses. Jagatud vastutusest võiks võita eelkõige Keskerakond, kuid iseasi on, kas sotsid seda tahavad. Hästi peaks veel meeles olema kaheksa aasta tagune kogemus, kus sotsid leidsid end Keskerakonna puudli rollist – toidetud küll, aga ilma otsustusõiguseta. Kas sotsidel jagub (hull)julgust, et kehtestada end linnavalitsuses hoopis Toompea koalitsiooni kaudu?
Välistada ei saa sedagi, et Keskerakond püüab enda poole meelitada mitte tervet fraktsiooni, vaid üksikuid volinikke. Linnakodaniku huvides võiks aga olla, kui uuenenud linnavõim heidaks massiga võitmise mõtted hoopis peast ning otsiks senisest enam kompromissi kõigi valija tahtel volikogusse pääsenud poliitiliste jõududega.
See linnvalitsus korruptsioonist vabaks karjumine on lihtsalt lame. Kes tahab seda vabaks saada, peab rookima minema, mitte lihtsalt räuskama.