Taavi Rõivase tee vabandamiseni võis kiusata tema ahistamise ohvrit (233)

Vaevalt nädal tagasi sai avalikkus teada, et Malaisias toimus üks tavaline Eesti pidu, mille käigus ahistati naisi. Üks kolmest ohvrist ei hoidnud toimunut vaka all ning ajas sellega ühe peol viibinud asjaosalise tagajalgadele: Taavi Rõivas vabandas.

Kuid vabandamine ohvri ees tuli üle kivide ja kändude: juhtunu paljastanud Katrin pidi Eesti Päevalehe andmetel Rõivasega ise ühendust võtma. Päevaleht  kirjeldas , et ahistatud naise ülemusele oli keegi öelnud, et Taavi Rõivas tahab Katrinilt vabandust paluda ning andis selleks tarbeks Rõivase telefoninumbri. Kuidas suhtuda olukorda, kus ohver peab ise ülemuse kaudu saadud info põhjal ahistajale helistama?

Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta sõnab, et ei saa konkreetset juhtumit kommenteerida, sest kõik olulised asjaolud pole täpselt teada. Küll lisab ta: „Kui on toimunud mistahes ahistamisjuhtum ja seda hakatakse klattima, siis tegelikult ei ole mingit piiri, mida sellisel juhul võib või ei või teha, vaid kõik sõltub kontekstist, kultuuritaustast, osalejatest ja veel paljust.“ Pakosta sõnul pole ülemuse kaudu kontakti otsimine halb, kuid see võib kätkeda endas ka suurt ohtu, sest tööandjale ei pruugi oma alluva käitumine olla meelt mööda ning seega võib alluv muutuda kahekordseks ohvriks. Tööandja võib oma alluvale justkui kätte maksta või näidata oma suhtumist näiteks preemiast ilma jätmisega, vaenuliku õhkkonna tekitamisega või sootuks mõnel muul moel. „Tööandja selline käitumine on küll keelatud, ent hea on võimalikele tagajärgedele mõelda ka enne,“ lisab Pakosta.

„Kui kellelgi on ahistamisjuhtum olnud ja sellele otsitakse siiralt mingit lahendust, siis ma ei saa küll öelda seda, et ärge kunagi võtke kellegi tööandjaga ühendust – see sõltub väga paljudest asjadest...“ rõhutab Pakosta. Ta lisab, et mõelda tuleb ka sellele, et kõik ohvrid ei soovi, et juhtum tuleks tööandja ees avalikuks. „Mõnikord võib tööandja asjasse segamine olla parim viis, aga see tuleb alati läbi mõelda, kas see on kannatanule või ohvrile kõige vähem kahjutekitav.“

Kuidas suhtuda aga olukorda, kus ohver peab vabanduse kuulmiseks ahistajaga ise ühendust võtma? „Aga mõtleme teistmoodi: võibolla tundus viisakam selle naise telefoninumbrit mitte küsida. Tööandja esmane reaktsioon on tõenäoliselt, et miks ma pean mingile mehele välja andma oma naistöötaja telefoninumbrit?“ arutleb Pakosta. „Teoreetilisel moel ei ole telefoninumbri jätmises midagi halba. Konkreetset juhtumit ma meedia põhjal hinnata ei saa. Igal juhul kõige olulisem on vältida, et ohvrile ei tekiks täiendavat ebavõrdset kohtlemist juurde,“ ütleb võrdõigusvolinik ja lisab, et tema poole pöördujad jäävad alati anonüümseks.

Psühholoogi Kätlin Konstabli sõnul on  vabandamise juures kõige tähtsam, et kannatanu tajuks andekspalumise siirust: „Et vabandaja tõesti saab aru, et kannatanu on haiget saanud millegi tõttu, mida just tema, vabandaja, tegi,“ sõnab ta. „Kui tekib kahtlus, et vabandatakse pigem oma huvidest või hoopis kolmandate osapoolte survest lähtuvalt, siis vabandamine ei täida oma eesmärki, mõjub võltsilt.“

Vabandamise reeglid lihtsad: vabandada tuleks kohe ja võimalikult otse: parim viis selleks on kohtuda silmast silma. „Kellegi kolmanda kaasamiseks peaks olema väga head põhjused – head kannatanu arvates,“ ütleb psühholoog ja lisab, et siiras vabandus peaks väljendama selgesõnalist ja konkreetset kahetsust, et inimene midagi valet tegi, et vabandajale läheb korda, et teine inimene on mingil põhjusel kannatanud.

„Paraku on vabandamisega seotud paradoks,  et just kõige tõsisematel puhkudel (suured vead, lähedastega seotud eksimused), kui neid enim vaja,  püütakse neid vältida – sest siis tähendab mingi teo omaksvõtt ka suuri tagajärgi, muutusi suhetes, vabandaja minapildis,“ kirjeldab Konstabel.

Psühholoogi sõnul on ka valevabandamine, mida kasutatakse siis, kui häbi on väga suur, kuid mingil põhjusel, näiteks hea maine pärast, tuleb andeks paluda, kuid teo omaksvõtmisega kaasnevad sanktsioonid. „Valevabandusi on päris lihtne ära tunda,“ ütleb ta. „Põhiline on ebamäärasus ja enda vastutuse eiramine.“ 

Psühholoog toob välja, et öeldes näiteks: „Mul on kahju, et sa nii tunned“ saab end näidata kui kaasatundvat ja kena inimest, kuid enda seost teise inimese tunnetega ei tunnistata. „„Mul on kahju, et selline asi juhus“ – taas, ei tunnistata, et ise midagi tehti,“ lisab Konstabel. „Valevabandustele on omane seegi, et vastutust tõtatakse jagama: “Mul on kahju, et sa ennast halvasti tunned, aga sa said kõigest valesti aru/aga sa ise tegid enne seda ja seda/need teised tegid seda ka ja enne mind”. Klassikaline valevabandus on ka „Ma palun vabandust KUI ma kedagi solvasin” – „kui” annab märku, et juhtus kogemata, täit vastutust ei võeta,“ kirjeldab psühholoog.