MANONA PARIS: ahistaja haaras minust selja tagant kinni – ühe käega kaela ümbert ja teisega jalgevahest!

„Meenutan – ma olin ikka laps, mummudega põlvini valges kleidis, kaks punupatsi lehvidega seljal.“ Manona tardus sekundiks, sest rünnak oli tõeliselt ehmatav. „Õnneks kolm sekundit hiljem, kui ta tahtis mind juba kuhugi tirida, õnnestus mul virutada raske korv üle pea talle otse näkku ja seejärel jooksu pista. Kutt hüüdis mulle veel järele: „Mis sa nüüd siis sedasi...“.“ Kui Manona koju jõudis, oli vanaema loomulikult ehmunud ja helistas ka miilitsasse. „Paraku ei tulnud keegi asja uurima. Öeldi, et laps sai nagunii valesti aru.“ Manona ütleb, et jõi siis esimest ja viimast korda elus suhkruvett. „Jässakaid lokkidega väga valget verd mehi ei salli ma tänini.“

Kahjuks ei olnud see aga viimane kord, kui Parisel on selliseid olukordi ette tulnud. „Mulle on käigu pealt topitud käsi dekolteesse ja seeliku alla, tõstetud pluusi, patsutatud pepule ja silitatud rindu. Ükski neist intsidentidest pole mind täitnud just õnnestava tundega,“ sõnab naine ja lisab, et mitte ühtki neist ei ole ta ei sõna ega teoga palunud. „Sageli on see juhtunud lihtsalt tänaval või ühistranspordis, vahel ka kõrtsis istudes. On üsna jäle, et kõrtsikabistamised toimuvad ka siis, kui istun oma abikaasaga kõrvuti.“ Kui abikaasa vihaselt sekkub, üritab käperdaja end isegi õigustada: „Ega ma pole midagi teinud ju! Ega ma tal tükki küljest võtnud, mis sa lärmad!“ kirjeldab Manona. „Miskipärast on mõnel väga raske mõista – inimese keha on tema omand. Nii nagu me keegi ei taha saada sinist silma või lahtist luumurdu, ei taha me keegi ka võõraid sõrmi oma keha kompama.“

Ahistajad loodavad vaikimise peale

Hulk naisi süüdistab USA produtsenti Harvey Weinsteini avalikult seksuaalses ahistamises ning möödunud nädalal sattus ahistamisskandaali Eesti tipp-poliitik Taavi Rõivas. Nende sündmuste valguses jagavad paljud naised sotsiaalmeedias postitusi märkega #metoo (mina ka ingl k), andes mõista, et nemadki on seksuaalse ahistamise ohvriks langenud. Manona on neist kogemustest varemgi rääkinud ja otsustas postituse märkega #metoo teha selleks, et ahistamine muutuks nähtavaks.

„Et me aduks – peaaegu kõik naised on pidanud seda taluma.“ Paris sõnab, et seksuaalne vägivald häbimärgistab ja  ahistamise ohvrid ei taha sellest rääkida. „Kui olen rääkinud ohvritega, siis on esimene küsimus alati – äkki ma olen ikkagi ise süüdi. Teine põhjus on hirm uue agressiooni või mõne muu, sageli füüsilise kättemaksu ees,“ ütleb Manona. „Kui ründaja on füüsiliselt tugev või kõrge staatusega, siis on talle vastu astumine väga raske, sest meie ühiskonnas kiputakse alati pigem uskuma võimupositsioonil olevat meest.“ Hoolimata popkultuurist ja kõik-müügiks-ajastust, on seks ja seksuaalsus Parise sõnul midagi äärmiselt privaatset. „Seksuaalne vägivald lõhub inimese minapilti hullemini, kui paljud suudavad ette kujutada.“

Naistele, kes on seksuaalse ahistamisega kokku puutunud, ütleb Manona – sa pole üksi ning sa ei teeninud seda millegagi ära! „Ükskõik, kui vabalt keegi tantsib, millist pluusi kannab või kui ilusad silmad tal on – tal on endiselt õigus öelda ei. Oluline on otsida abi ja rääkida, mis juhtus. Mahavaikimise peale ahistajad loodavadki.“

***

Katrin Lust: olen saanud intervjuusid tehes kahtlasi ettepanekuid

Teleajakirjanik Katrin Lust räägib, et on saanud korduvalt tunda meeste seksistlikke kommentaare ja põhjendamatuid eelarvamusi. Eriti oma ajakirjanikukarjääri alguses ja eelkõige jõukatelt ärimeestelt.

„Noore ajakirjanikuna - eriti kui oled veel blond ja jätad meesterahvale ehk tibiliku mulje - tundsin, et pidin end kõvasti kehtestama, et mind tõsiselt võetaks. Selleks, et lugu oleks tugev ja inimestele ei jääks muljet, et ma olen kergemeelne,“ ütleb ta. Sageli sai ta intervjuudel kahtlasi ettepanekuid. „Kui läksin tegema lugu elektri hinnast ja seal oli elektribassein, siis kutsuti basseini,“ toob Lust näite.

Taolisi pakkumisi Katrinile enam naljalt ei tehta, kuid ta on sageli lugenud enda kirjutatud artiklite all kommentaare, kus naiseks olemise tõttu seatakse ta pädevus kahtluse alla. „Kui ma kirjutan mõnel mehisel teemal nagu majandus või poliitika, siis on põhiline jutt, et keegi teine kirjutas selle,“ sõnab Katrin. „Sest mu välimus on justkui selline, et ma ei saanud niimoodi mõelda,“ räägib ta.

Katrin rõhutab, et seksistliku kiusamisega võiks samaväärselt tähelepanu juhtida kiusamisele ja ahistamisele laiemalt. „Need ei pea olema alati mehed, kes kiusavad,“ sõnab Lust. Katrin räägib, et on tundnud oma autorisaadet tehes kõrki suhtumist ametnikelt. „Kui ma räägin tavaliste inimestega, siis tehakse täielikku koostööd. Kui ma lähen ministeeriumitesse ja ametnike käest oma kommentaari paluma, siis see on alati tohutu töö ja ma pean muudkui põhjendama, mis lugu on ja miks mul on vaja seda intervjuud saada,“ sõnab ta.

Ka kõik need inimesed, kes tema poole pöörduvad, on Katrini sõnul samasuguse kiusamise ohvrid. „Me ei saa siinkohal rääkida küll seksuaalsest kiusamisest, vaid klassivahe kiusamisest, mis väärib samasugust tähelepanu nagu see, kes kelle seelikusaba peol tõstis,“ ütleb Lust.

Näite seksistliku maiguga töökiusamisest toob ta ajast, mil kolis Londonisse. Toiduraha teenimiseks suundus ta tööle pitsarestorani. „Omanik võttis tööle vaid kenasid ja noori tütarlapsi, kellele ta võis iga kell tagumikule patsutada. Kõik tüdrukud olid seal seetõttu, et ilma selle kohata poleks meil olnud söögiraha,“ räägib ta.