Nuriseda võivad ka need 11 766 valijat, kes andsid oma hääle Euroopa Parlamendi liikmele – ehk teadmata, et ta ei kavatsegi kohalikku volikokku minna. Ainus, kes neljast kandideerinud eurosaadikust Brüsselist päriselt ära tuleb, on Tartu volikogus tööle asuv sotsiaaldemokraat Marju Lauristin.
Kuid peibutuspardina erakonna heaks häälte püüdmine on vaid üks põhjus, miks paljudele valijatele võib poliitika tunduda musta kastina – tulemus ei ole see, mille poolt oma hääl heas usus anti. On palju muudki, mis määrab, keda linna või valla eesotsas näha saame. Sõltub see ju erakonnasisesest hierarhiast, sest nimekirja etteotsa paigutatud kandidaat, saab erakonna valimisedu korral võtmepositsiooni – Tallinna linnapeaks saab Taavi Aas, sest Keskerakond on nii otsustanud, ja mitte Mihhail Kõlvart, olgugi et valija andis talle viis korda rohkem hääli. Kuidas väga hea tulemus ei kindlusta veel võimu, näeme aga Viljandi näitel: rekordilised 1140 häält kogunud sotsiaaldemokraat Helmen Kütt peab leppima kohaga opositsioonis, sest koalitsiooni moodustavad hoopis Reformierakond, IRL ja Keskerakond. Selline on poliitiline matemaatika, olgugi et valijat võib see morjendada. Eriti petetuna tunnevad end vast aga need, kes hääletasid inimese poolt, kelle patud tulevad päevavalgele päevi pärast valimisi.
Ent ohtlikuks läheb siis, kui valija mitte ainult ei mõista võimujagamist, vaid peab seda suisa petukaubaks, mille sümboliks on peibutuspartidena kandideerivad ministrid ja 79kohaline Tallinna linnavolikogu, kus „kõrgajal“ on häältemagnetite asemel istunud 53 suhteliselt tundmatut asendusliiget. Võimalik, et kahe tooli seadus kaotab selle probleemi vähemalt osaliselt, kuid toob asemele teise – poliitik teeb küll kahte tööd korraga, kuid mitte kumbagi hästi. Seda tasub arvesse võtta ka järsult langenud valimisaktiivsuse peale mõeldes.
Kommentaarid